Eesti haldusjaotuse alged ulatuvad muinasaega. Haldusjaotuse kujunemine algas muinaskihelkondadest, mis olid ajalooürikuist teada olevalt olemas juba 12. sajandi lõpul. Algselt oli kihelkond ühte hõimu kuuluvate elanikega ning ühiste majandushuvidega külade liit. Kihelkonnas asus tavaliselt keskne linnus ja kihelkonna juhiks oli vanem. 13. sajandi alguses oli Eesti alal 40–45 kihelkonda. Lähestikku asuvate kihelkondade liidud panid 13. sajandil alguse maakondadele.

Enne Baltimaade ristiusustamist oli Eesti alal 8 suuremat maakonda (Henriku Liivimaa kroonikas provincia) – Revala (Rävala), Harjumaa, Järvamaa, Virumaa, Saaremaa, Läänemaa, Sakala ja Ugandi – ning 6 ühe kihelkonnaga väikemaakonda – Alempois, Nurmekund, Mõhu, Vaiga, Jogentagana ja Soopoolitse ehk Sobolits. Suuremad muinasmaakonnad (Sakala, Ugandi, Järva jt) on nüüdsete maakondade eellased. Keskajal kuulusid Vana-Liivimaa Eesti alasse Taani valdusena Eestimaa (hõlmas Harju-, Järva- ja Virumaa; 1238 läks Järvamaa Stensby lepingu järgi Saksa Ordule, 1346 müüs Taani oma ülejäänud Põhja-Eesti valdused samuti Saksa Ordule), Tartu piiskopkonna moodustav Kagu-Eesti ning Saare-Lääne piiskopkonnana Lääne-Eesti. Lõunapoolne osa Järvamaast, Pärnu jõgikonna ja Sakala kõrgustiku ala, Karuse piirkond, Hiiumaa kirdeosa, Muhu ning Saaremaa loode- ja idaosa kuulusid Saksa Ordu valdustesse. 14. sajandi keskel läksid ordu Kesk-Eesti valdused diötseesina Tartu piiskopkonnale, Põhja-Eestist moodustus diötseesina Tallinna piiskopkond.

Vene-Liivimaa sõja lõpul läksid Lõuna-Eesti alad Jam Zapolski vaherahu (1582) alusel Poolale ning Loode- ja Põhja-Eesti Pljussa vaherahuga (1583) Rootsile. Lühiajaliseks riiklikuks moodustiseks oli 1570–77 Liivimaa kuningriik, mida valitses Ivan IV soosikuna Holsteini hertsog Magnus, tema kuningriigi pealinnaks oli Põltsamaa. 17. sajandi I poolel valdas Põhja-Eestit Rootsi. Lõuna-Eesti jagunes Poola valdusena Pärnu ja Tartu presidentkonnaks (alates 1598. aastast vojevoodkonnad). Poola-Rootsi 1600.–29. aasta sõda lõppes Altmargi vaherahuga, Poola loovutas Daugavast põhja pool asuvad alad Rootsile. Taani-Rootsi 1643.–45. aasta sõda lõppes Brömsebro rahuga, millega Taani loovutas Rootsile tema valduses olnud Saaremaa. Aastast 1645 oli kogu Eesti ala Rootsi võimu all. Rootsi ajal kujunes välja ka Eesti jaotumine Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks. Eestimaa kubermang hõlmas Põhja-Eesti, Liivimaa kubermangu kuulusid Lõuna-Eesti tollased maakonnad Pärnumaa, Tartumaa ja Saaremaa ning Läti alast Riia ja Cēsise maakond.

Vene keisririigis säilitasid Eestimaa ja Liivimaa oma Rootsiaegse staatuse, kuid Põhjasõja ajal moodustasid Vene võimud 1704 Narva maakonna ja arvasid selle Ingerimaa kubermangu (nimetati 1710 Peterburi kubermanguks) koosseisu, sellesse kuulus mõnda aega ka Tartumaa. 1722 Narva maakond kaotati, kuid Narva linn jäi endiselt Peterburi kubermangu, kus oli 1775–1802 maakonnalinn. Olulisemaid territooriumi haldusjaotuse muudatusi tehti asehalduskorralduse ajal 1783–96. See tähendas sisuliselt Venemaa sisekubermangudes juba 1775 sisse seatud uue haldussüsteemi laiendamist Eesti- ja Liivimaale, seniste Eesti- ja Liivimaa kubermangude asemele loodi Tallinna ja Riia asehaldurkond, suurenes ka maakondade arv ning muutusid piirid. 1783 loodi Haapsalu (senine Läänemaa) ja Tallinna maakonna (Harjumaa) liitealale uus, Paldiski maakond (hõlmas Risti, Harju-Madise, Nissi, Kullamaa, Märjamaa, Rapla, Juuru jmt kihelkonna maid), mille keskus oli samal ajal linnaõigused saanud Paldiski. Lõuna-Eestis loodi Viljandi ja Tartu maakonna liitealale Viljandi maakond (selle idapoolseimaid kihelkondi olid ms Laiuse, Palamuse ja Kursi). Kagus eraldus Tartumaast uus, Võru maakond, mille keskuseks määrati esialgu Vana-Koiola kroonumõis, 1784 sai aga keskuseks endine Võru rüütlimõis, mille alale kavandati Võru linn. Eraldi Eesti maakonnaks kujunes ka Valgamaa, mis Vene võimu ajal hõlmas Eesti alast vaid Valga linna ja mõned linnast põhja pool asuvad mõisad, maakonna põhiterritoorium jäi aga Läti alale.

Asehalduskorra kaotamisega pärast Katariina II surma (1796) kaasnes ka Paldiski maakonna kaotamine. 18. sajandi lõpus hakkas suurenema valdade osatähtsus. 17.–18. sajandil tähendas vald mõisamaad koos sellel elavate pärisorjuslike talupoegadega, 18. sajandi lõpus hakkas vald aga tähendama talurahvakogukonda. Pärast pärisorjuse kaotamist (Eestimaal 1816, Liivimaal 1819) hakati valdu moodustama enamasti mõisade kaupa ning need olid algul mõisade kontrolli all. Kohati asutati väikestest mõisadest ka ühendatud vallakogukondi. Alles 1866 kaotasid mõisad haldusvõimu valdade üle, sellele oli aluseks Baltimaade vallakogukondade valitsemise seadus, mis kehtis väheste muudatustega 1917. aastani ja muudetud kujul Eestis 1937. aastani. Seega võeti 1866. aasta seadusega vald mõisniku eestkoste alt ja muudeti riiklikuks haldusüksuseks. Algul polnud ette nähtud valdade maa-alalist terviklikkust (vallad koosnesid sageli eraldi seisvatest, lahusosadest), kehtis vaid nõue, et vallas oleks vähemalt 200 meeshinge. Seega oli valdade arv esialgu üsna suur – üle 1000. 1891–93 vähenes valdade arv mitu korda, aastaks 1899 oli Eestis 387 valda. Hoolimata vahepealsetest muutustest oli valdade arv sama ka 1921. aastal. Järgmise 13 aastaga kaotati 18 valda, nii et 1934 oli neid 369. Võrreldes Vene keisririigi ajaga oli muutunud ka valdade omavalitsuse poliitiline taust. 12. IV 1917 asendati seisuslikud vallavolikogud demokraatlikult valitud vallanõukogudega ja vallad hakkasid haldama ka mõisamaad.

Haldusjaotus 1918–40

Iseseisvat Eesti riiki ja tema ühiskonna vajadusi varasematest aegadest pärit valdade võrk enam ei rahuldanud ning seda hakati ümber kujundama. Esialgu polnud selleks küll kindlat kava, kuid oli kokku lepitud, et Eesti kaheastmeline haldussüsteem koosneb omavalitsuseta maakondadest ning omavalitsusega linnadest ja valdadest. Pärast 1934. aasta rahvaloendust hakati Edgar Kanti algatusel tegema eeltööd keskuste võrgule tuginevate valdade kujundamiseks. Vallareformi uuringute tegelik teostaja oli tollane konjunktuuriinstituudi referent Endel Krepp, kelle uurimuse kohaselt pidi igal vallal olema tugev keskus ja terviklik maa-ala. Tollastes oludes peeti optimaalseks sellist valda, mille keskus asuks piiridest 7–8 km kaugusel. Piiride kulgemine omakorda sõltuks eraldavatest (veekogud, sood, metsad) ja ühendavatest teguritest (teedevõrk, asustus), keskuse suurusest ja tõmbejõust ning piirkonna rahvuslikust ja ajaloolisest omapärast. Uurimusest selgus, et 45 aasta jooksul oli Eesti asustussüsteem täienenud paljude uute kohalike keskustega, kuid valdade piirid olid muutunud vähe. Osa seniseid vallakeskusi paiknes kas väikeses külas või isegi naabervalla piiril. Osa valdu koosnes mitmest osast: 45 valda, peamiselt Lõuna-Eestis, koosnes 110 lahusosast. Esialgu oli ette nähtud kaotada 135 valda, tegelikult kaotati neid 117. Vallareform avalikustati Eesti Vabariigi presidendi 1938. aasta 7. oktoobri otsusena number 88 (Riigi Teataja 1938, 87, 776), see jõustus 1. IV 1939. Uue valdade süsteemi järgi jäi 365 vallast alles 248 (nüüdispiires 355-st 238). Uues haldussüsteemis jäid läbi vaatamata maakondade piirid, kuid neid muudeti siiski 20 kohas. Suuremad muutused hõlmasid Pärnu- ja Viljandimaa (senine Karksi vald liideti Viljandimaaga) ning Tartu- ja Võrumaa piiri (Krüüdneri ja Vastse-Otepää vald liideti Võrumaaga).

Haldusjaotus 1940–50

Eesti annekteerimine NSV Liidu poolt 1940 tähendas omavalitsuste kaotamist, vabastati ametist kõik maavanemad ja suur osa linnapeasid, lõpetati kohalike volikogude tegevus, riigivõimuorganeiks said töörahva saadikute nõukogud.

Haldusjaotusesse tehti mitu muudatust: lõpetati Pakri ja Naissaare vallavalitsuse tegevus, mõlema valla maa läks Nõukogude sõjaväe kasutusse. 27. VII 1940 liideti Nõmme Tallinnaga. 25. VIII 1940 vastu võetud Eesti NSV konstitutsiooni järgi koosnes Eesti 11 maakonnast ning Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu linnast (neid linnu hakati käsitlema kui vabariikliku alluvusega linnu). 31. III 1941 muudeti Balti laevastiku baasina kasutatav ja peaaegu tsiviilelaniketa Paldiski 5. vabariikliku alluvusega linnaks.

Saksa okupatsioon ei toonud haldusjaotusesse muudatusi. 

Teise maailmasõja viimased aastad tõid NSV Liidus kaasa paljude uute oblastite moodustamise, nii kanti 5. VII 1944 Vene NFSV kaardile Brjanski, Kaluga ja Novgorodi oblast, hiljem lisandus veel mitu oblastit, sh Kostroma, Tomski, Vladimiri ja Pihkva oblast (23. augustil). Viimane akt puudutas ka Eestit, sest loodava Pihkva oblastiga liideti enamik Eesti Petserimaast. Et Novgorodi ja Pihkva oblast moodustati suures osas Leningradi oblastist (esimesse läks 3 oblasti linna ja 27 rajooni, teise peale Pihkva linna 17 rajooni), siis püüti oblastit loodes ja läänes mõneti suurendada: novembris 1944 liideti Leningradi oblastiga Karjala kannase piirkond ning Narvataguse Eesti vallad ja Narva ülejõelinnaosa Jaanilinn (NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus 24. XI 1944 „Narva jõe idakaldal asuvate asustatud punktide arvamise kohta Leningradi oblasti koosseisu”). Eesti NSV pool vormistas nimetatud piirimuudatused Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 1945. aasta 18. jaanuari seadlusega, sama seadlusega tunnistati Petseri maakond likvideerituks ning selle Eestile jäänud osa liideti Võrumaaga, Narva jõgi tunnistati Eesti NSV ja Vene NFSV piiriks ning Narva-tagused vallad Virumaast lahutatuks.

Augustis-septembris 1945 moodustati Eestis külanõukogud. Eeltööd selleks oli alustatud juba 1945. aasta esimestel kuudel. Algul kavandati valdade täitevkomiteede koosseisu suurendamist, sest Nõukogude maareformi elluviimine, talupoegade müügikohustuste teatavakstegemine ja nende täitmise kontroll, põllumajandustööde kulgemise kontroll, elanike töökohustuste korraldamine, igasugune andmete kogumine ja arvukad muud ülesanded nõudsid suuremat palgalist koosseisu. Seejärel mindi üle vallalüli suurendamise taotluselt ettepanekule moodustada valdade koosseisus keskmiselt paar-kolm külanõukogu piirkonda, igaühes kuni 1000 elanikku ja 250 majapidamist. Esialgu kavatseti moodustada 650 külanõukogu, kuid vastavate seadluste (avaldati maakonniti) lõpptulemina loodi 637 külanõukogu. Kõige rohkem külanõukogusid oli Tartumaal, kõige vähem Valgamaal. Vormsis, Kihnus jt saarevaldades (kokku 5) külanõukogusid ei moodustatud. Keskmiselt oli 1 valla kohta 2,7 külanõukogu, Järvamaal oli see näitaja suurim – 3,2, Läänemaal väikseim – 2,4.

Muudest haldusjaotuse muudatustest olid 1945 olulisimad Tallinna halduspiiride laiendamine, Tallinna jaotamine 4 linnarajooniks (18. V 1945) ning 17 aleviku muutmine aleveiks (enamik septembris, mõned detsembris), vastavalt üleliiduliselt kehtivale määrangule liigitati Abja-Paluoja, Ambla, Järva-Jaani, Lihula, Märjamaa, Pärnu-Jaagupi ja Vändra linna tüüpi aleveiks, Järvakandi, Kehra, Kohila, Kohtla, Küttejõu, Nuia, Rapla, Räpina ja Võhma töölisaleveiks ning Aegviidu kuurortaleviks.

1946 eraldati Läänemaast Hiiu maakond ning Kohtla-Järve ja Kiviõli muudeti linnadeks. 1947 sai Kohtla-Järve vabariikliku alluvusega linna staatuse. 1948 lisandusid töölisalevite nimistusse Ahtme, Sompa ja Loksa, 1949 Sillamäe.

Eesti haldusjaotuse muutused 1950. – 60. aastail

39 rajoonist koosnev jaotus ei jäänud püsima kauaks: 1957 jaotati Loksa rajoon Harju, Rakvere ja Tapa rajooni vahel. Samal aastal reorganiseeriti ka Pärnu rajoon Pärnu linnapiirkonnaks. Järgmine laiaulatuslik rajoonide kaotamine toimus 24. I 1959: 37 rajoonist kaotati 12. 14. X 1960 toimus Kirde-Eesti põlevkivipiirkonna territoriaalne ümberkorraldamine: avaldati seadlus „Eesti NSV põlevkivibasseini territooriumil ühtse administratiivkeskuse loomise kohta”. Kaotati Jõhvi ja Ahtme linn ning Sompa alev, kaotati Jõhvi rajoon, moodustus ulatuslik Kohtla-Järve linna piirkond (hõlmas mitmest lahusosast koosneva Kohtla-Järve linna, Kiviõli linna, Püssi ja Viivikonna alevi ning 14 külanõukogu; 1. VII 1961). 14. IV 1961 kaotati Lihula ja Räpina rajoon, 1962. aasta 1. aprillil kadusid Keila, Tapa ja Väike-Maarja rajoon, 1. I 1963 Abja, Elva, Põltsamaa ja Vändra rajoon ning 15. I 1963 Märjamaa rajoon. 1. I 1963 loodi taas Pärnu rajoon ning 15. XII 1964 18 külanõukogu ühendav Kohtla-Järve rajoon. 1. I 1965 oli Eestis 6 vabariikliku alluvusega linna ja 15 rajooni.

Külanõukogude muutused 1950. – 80. aastatel

Rohkesti muudeti rajoonide piire 1954. aastal, mida võib nimetada ka külanõukogude reformi aastaks: 17. VI 1954. aasta seadlusega vähendati külanõukogude arvu 641-lt 320-le, seejuures liideti tervikuna teistega 275 ja jagati teiste vahel 48 külanõukogu, tuli kasutusele üle 40 uue nime, toimus 8 ümbernimetamist. Nii need kui ka külanõukogude võrgu järgmised muudatused põhjustas suurelt osalt põllumajanduslike majandite arvu vähenemine ja taotlus ühitada haldus- ja majandipiire. Järgmine külanõukogude arvu vähendamine ja piiride muutmine toimus 3. IX 1960: kaotati 64 külanõukogu. 18. I 1963 kaotati 10 külanõukogu. 1. I 1965 oli Eestis 238 külanõukogu. Oluline külanõukogude arvu vähendamine ja piiride muutmine toimus 1971–73, osalt ka 1976. 1. jaanuariks 1977 oli külanõukogude arv vähenenud 194-le ja 1981 193-le. 1982–83 vähenes külanõukogude arv veel 4 võrra ning 1984–86 oli see 189 (kõigi aegade väikseim).

Eesti haldussüsteem pärast taasiseseisvumist

Nõukogude aja lõpul (1989. aasta rahvaloenduse ajal) oli Eestis 6 vabariiklikku linna, 4 linnarajooni (Tallinnas) ja 15 maarajooni, 33 linna, 23 alevit ja 191 külanõukogu, viimastes 3436 maa-asulat. 1. I 1990 hakati maarajoone käsitlema maakondadena, kusjuures 22. I 1990 nimetati Kingissepa maakond Saaremaaks, 19. II 1990 Haapsalu ja Paide maakond vastavalt Lääne- ja Järvamaaks ning 26. III 1990 Kohtla-Järve ja Rakvere maakond vastavalt Ida- ja Lääne-Virumaaks. Jätkus uute külanõukogude moodustamine: Kaarma (1989), Orissaare (1990), Laeva (1991). 1990–91 said 9 külanõukogu endale kunagise piirkonna vana nime (näiteks Esna nimetati Karedaks, Riidaja Põdralaks, Pürksi Noarootsiks). See protsess jätkus ka vahepeal valla staatuse saanud omavalitsusüksuste osas: 1991 sai Alaküla vallast Räpina vald ja Mehikoorma vallast Meeksi vald, 1992–93 ennistati ajalooline nimi 6 vallale, 1995 nimetati Uulu vald Tahkuranna vallaks, 1997 Polli vald Karksi vallaks ja 1998 Raja vald Kasepää vallaks. Omavalitsusliku haldussüsteemi taastamise ja haldusreformi käigus (1990. aastast) muudeti külanõukogud valdadeks, sellega kaasnes neile ka omavalitsusliku staatuse dokumendi andmine (esimesena sai selle 1. X 1990 Muhu vald, sama aasta lõpuks olid valla staatuse saanud veel 9 ning 1991. aastal 103 endist külanõukogu). Omavalitsusliku staatuse said 1990. aastal ka 6 linna ja 3 alevit, 1991. aastal 14 linna ja 17 alevit. 1993 moodustati 5 uut valda (Kaiu, Kernu, Kiili, Saksi, Torgu). Peamiselt poliitilistel ja rahvuslikel kaalutlustel toimus senise mitmeosalise Kohtla-Järve varasemate üksuste ennistamine: 1990 eraldati alevina eestlaste enamusega Kohtla-Nõmme, 1991 taastati Jõhvi linnaõigused ja nimetati ta Ida-Virumaa maakonnalinnaks. Samal aastal moodustati Oru alev. Nähti ette ka Ahtme linna ning Kukruse ja Sompa alevi taasloomine, kuid 1993 otsustas Riigikogu säilitada Kohtla-Järve jagamatuna, see tähendas ülal nimetatud asulate edasist käsitlemist Kohtla-Järve linnaosadena. 1. I 1992 oli Eestis 35 linna, 27 alevit, 79 valda ja 114 külanõukogu.

Vastavalt 2. VI 1993 vastu võetud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele said endised vabariiklikud linnad linna staatuse ja alevid valla staatuse. Alevitel oli siiski võimalus valida linna ja valla staatuse vahel ning 12 alevit soovis saada linnaks, 11 jäid alevvaldadeks (neist sai Tamsalu 1996 linnaks ning Pärnu-Jaagupi muutus Halinga valla siseseks aleviks, 1999 sai Võsu Vihula vallaga ühinedes alevikuks). Varem olid haldusüksused eranditult kõik linnad ja alevid, 1993 anti aga võimalus eristada asustusüksusena ka vallasisest linna ja alevit.

Eristamaks seniseid, peamiselt maarahvastikuga nn maavaldu uutest, ühe asulaga linnarahvastikuga valdadest, nimetati vajaduse korral viimaseid ka alevvaldadeks. Valitsuse 1996. aasta 24. septembri määrus number 233 sedastas, et linn, alev ja alevik on linnalised asulad, küla aga maa-asula.

22. II 1995 vastuvõetud Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus sätestab, et Eesti territooriumi haldusjaotuse üksused on maakond, vald ja linn. Maakonnas teostatakse riiklikku haldamist. Maakond jaguneb valdadeks ja linnadeks. Vallas ja maakonnas teostatakse kohalikku omavalitsust. Vald võib jaguneda alevikeks, küladeks jm territoriaalüksusteks.

Eesti haldussüsteem 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses

Arenevas ühiskonnas ei saa haldusjaotus jääda püsivaks ja muutumatuks. See ilmnes ka 1997, kui regionaalministri büroos valmisid esimesed haldusreformi analüüsid. Ilmnes, et Eestis on palju väikese rahvaarvuga majanduslikult nõrku omavalitsusüksusi, ja kõne alla tuli omavalitsusüksuste arvu vähendamine. Üheks lihtsaimaks sammuks oli nn rõngasvaldades alevi või linna liitmine ümbritseva vallaga (valdadega). Nii muudeti 1996 Pärnu-Jaagupi alev Halinga valla siseseks aleviks ja 1998 Abja-Paluoja linn Abja valla siseseks linnaks. 1999 muudeti vallasisesteks linnadeks Antsla, Lihula ja Karksi-Nuia ning ühendati Kuressaare vald Kaarma vallaga ja Võsu vald Vihula vallaga. 1999 kirjutas võimule tulnud kolmikliit koalitsioonileppesse soovi teostada haldusreform järgmisteks kohalike omavalitsuste valimisteks.

1. detsembriks 2000 olid valminud ainult maakondade ettepanekud haldusreformi kohta. 2001. aasta kevadel-suvel valmis Siseministeeriumi ettepanek jätta 247 valla-linna asemele 106 omavalitsusüksust. 25. VI 2001 tegi valitsus korralduse „Haldusterritoriaalse korralduse muutmise algatamine valdade ja linnade osas”, milles olid toodud üksikasjalikud kavad 91 omavalitsusüksuse kohta (RTL 2001, 80, 1102). Valitsus pidas võimalikuks omavalitsusüksuste sundliitmist, kuid paljude linnade ja valdade volikogud olid selle vastu, ka teatas Reformierakond, et toetab üksnes kohalike omavalitsuste vabatahtlikku liitmist, ja see tähendas reformi edasilükkumist. Nii ongi kuni 2011. aastani toimunud vabatahtlikult valdade ja linnade volikogude ettepanekuil mitmete omavalitsusüksuste ühinemisi. 2002. aastal liitus Kehra vallasisese linnana Anija vallaga, Räpina liitus vallasisese linnana Räpina vallaga, Rapla liitus vallasisese linnana Rapla vallaga, Kohila alevvald liitus Kohila vallaga ning Loodna vald ja Märjamaa alevvald liitusid Märjamaa vallaga. 2005. aastal liitus Tamsalu vallasisese linnana Tamsalu vallaga, Jõhvi vallasisese linnana Jõhvi vallaga, Olustvere valla, Vastemõisa valla ja Suure-Jaani vallasisese linnana liitumisel moodustus Suure-Jaani vald, Tali vald ja vallasisese linnana Kilingi-Nõmme liitusid Saarde vallaga, Loksa vald liitus Kuusalu vallaga, Kabala valla, Oisu valla ja Türi vallasisese linnana liitumisel moodustus Türi vald. 2005. aastal toimus Järvamaa ja Lääne-Virumaa vahelise maakonna piiri muutus kui Järvamaa Lehtse vald, Lääne-Virumaa Saksi vald ja vallasisese linnana Tapa liitusid Tapa vallaks (seejuures Saksi valla Kiku, Pariisi ja Salda küla liitusid Kadrina vallaga). 2009. aastal liitus Kaisma vald Vändra vallaga. 2013 tekkis Põlvamaal Põlva linna ja Põlva valla ühinemisel Põlva vald, Viljandimaal Pärsti, Paistu, Saarepeedi ja Viiratsi valla ühinemisel Viljandi vald, Harjumaal Kose ja Kõue valla ühinemisel Kose vald, Pärnumaal Lavassaare ja Audru valdade ühinemisel Audru vald, Hiiumaal Kärdla linna ja Kõrgessaare valla ühinemisel Hiiu vald, Läänemaal Risti, Taebla ja Oru ühinemisel Lääne-Nigula vald ning Ida-Virumaal Püssi linna ning Maidla ja Lüganuse valdade ühinemisel Lüganuse vald. 2013. aasta lõpus on Eestis 215 omavalitsust.

Kirjandus

E. Krepp. Valdade majanduslik olukord ja territoriaalne ümberkorraldus Eestis. – Tartu Ülikooli Majandusgeograafia Seminari Üllitised, 1938, 25

O. Kurs. On general tendencies in the development of the administrative division of the Estonian S. S. R. – Estonia. Geographical Studies. Tallinn, 1972

O. Kurs. Geograafid Eesti haldusüksuste ja haldusjaotuse uurijatena. – Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 25. Tallinn, 1990

L. Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil. Tallinn, 2002

Teatmikud:

Eesti NSV administratiiv-territoriaalne jaotus 1946 (1. X). Tallinn, 1947

Eesti NSV-s kehtiva ja enne maarajoonide moodustamist kehtinud administratiiv-territoriaalse jaotuse võrdlustabelid. Tallinn, 1951

Eesti NSV administratiiv-territoriaalne jaotus seisuga 1. oktoober 1955. Tallinn, 1955

Eesti NSV administratiiv-territoriaalne jaotus seisuga 1. jaanuar 1960. Tallinn, 1960 (jäi ametlikult ilmumata)

Eesti NSV territooriumi administratiivne jaotus seisuga 1. juuli 1961. Tallinn, 1961

Eesti NSV territooriumi administratiivne jaotus seisuga 1. juuli 1963. Tallinn, 1963

Eesti NSV territooriumi administratiivne jaotus seisuga 1. jaanuar 1964. Tallinn, 1964

Eesti NSV territooriumi administratiivne jaotus seisuga 1. jaanuar 1967. Tallinn, 1967

Eesti NSV administratiivne jaotus seisuga 1. august 1972. Tallinn, 1972

Eesti NSV administratiiv-territoriaalne jaotus seisuga 1. märts 1976. Tallinn, 1976

Eesti NSV territooriumi administratiivne jaotus ja maa-asulad seisuga 1. jaanuar 1978. Tallinn, 1978

Eesti Vabariigi haldus- ja asustusüksuste klassifikaator. Tallinn, 2000

Eesti. Arve ja fakte 2010. Tallinn, 2010

Vaata ka artikleid

• Eesti ajalugu
• Eesti haldusjaotus
• Eesti haldusüksuste rahvaarv, pindala ja asustustihedus
• Eesti NSV külanõukogud kuni 1990
• Eestis 19. sajandist 1950. aastani olnud valdade nimistu
• kihelkond (kirikukihelkond)
• kihelkond (muinasaeg)
• külanõukogu
• linn
• maakond
• oblast
• vald

EE 11, 2002 (A. Saar); muudetud 2013