rajoonimine, rajoneerimine,

• biogeograafias zoogeograafiline гajoonimine, taimegeograafiline rajoonimine, 
• geograafias maa-ala liigendamine pinnaehituse, kliima, mullastiku, taimkatte jms alusel üksteisest erinevaiks üksusteks. Üldiste erinevuste alusel eristatakse suuremaid, üksikasjalike alusel väiksemaid üksusi (näiteks suur-, all- ja mikrorajoonid).

Eri teadustes on rajoonimisüksustel oma alluvusjärjestus ja omad nimetused; viimased moodustatakse harilikult kohanimest ja üksuse nimetusest (rajoon, regioon, piirkond, provints, valdkond jt). Rajoonimist rakendatakse näiteks loodusgeograafias (maastikurajoonimine), mullageograafias, geobotaanikas ja klimatoloogias (kliima). Rajoonimise vastand on maa-ala liigendamine ühesugustel tunnustel põhinevaiks tüpoloogilisteks üksusteks.

Loe täiendavalt artiklit majandusrajoonimine.

EE 8, 1995