geograafia, maateadus (kr geōgraphia 'maa kirjeldus'), teadus, mis käsitleb geosüsteeme, nende kujunemise, toimimise ja arengu seaduspärasusi.

Geograafia probleemid kuuluvad loodus- ja ühiskonnateaduste kokkupuute- ja põimumisvaldkonda. Geograafia jaotub kaheks suureks geograafilise keskkonna eri valdkonda uurivaks teaduseks – valdavalt loodusteadustele toetuvaks loodusgeograafiaks (maastikuteadus, geomorfoloogia, klimatoloogia, hüdroloogia, okeanograafia, biogeograafia, mullageograafia, paleogeograafia) ja valdavalt ühiskonnateadustele toetuvaks inimgeograafiaks (ajalooline geograafia, rahvastikugeograafia, majandusgeograafia, poliitiline geograafia, sõjageograafia, sotsiogeograafia, kultuurigeograafia). Mitmeid geograafia uurimissundi käsitletakse klassikaliste piiriteadustena, mis omakorda hõlmavad nii loodus- kui inimkonnageograafilisi elemente, nt meditsiinigeograafia, looduskasutuse geograafia jt. Kõiki geograafia eriteadusi ühendab metateadusena teoreetiline geograafia.

Geograafiateaduse kujunemine

Geograafia on vanimaid teadusi, see arenes kauguste mõõtmisest ja seni tundmatuile maadele tehtud reiside kirjeldamisest juba antiikajal (Hekataios, Herodotos, Ptolemaios, Strabon, Eratosthenes) ja on paljuski sündinud eri ajastute maadeavastuste vajadustest lähtuvalt. Keskajal viljelesid geograafiat eriti araabia õpetlased (Ibn Baţţūţah, al-Idrisi). 16. sajandi lõpus ja 17. sajandil kujunes ajalooline geograafia (Philipp Clüver, 1580–1622) ja suurte maadeavastuste üldistusena üldine geograafia – üldine maateadus (Bernhardus Varenius). 18. sajandil arenes geograafia tihedas seoses statistikaga ja täiendas oluliselt kirjeldavat riigiteadust (Anton Friedrich Büsching, 1724–93). 19. sajandi alguses hakkas Alexander von Humboldti ja Сarl Ritteri tööde mõjul kujunema geograafia kui paljusid spetsialiseerunud geograafiateadusi hõlmav teaduste süsteem. Esialgu hakkasid tavapärasest maade ja rahvaste kirjeldamisest eralduma loodusgeograafia ja inimgeograafia, seda põhjustas religioosse maailmavaate taandumine teaduses. Süvenes mõistmine, et looduse ja inimühiskonna toimimine ei lähtu ühisest jumalikust algest, vaid inimühiskond ja loodus toimivad teatud valdkondades erinevate seaduspärasuste alusel. Nimetatud jaotus kujunes lõplikult välja 20. sajandi esimestel kümnenditel.

Venemaa geograafilised koolkonnad hakkasid välja kujunema tsaariajal ja nende arengu jätkus nõukogudeaegses suletud ühiskonna ja kohustuslike marksistlike mõjutuste tingimustes. Olulisemad vene koolkondade alusepanijad on geograafid Pjotr Semjonov-Tjan-Šanski, Dmitri Anutšin ja Vassili Dokutšajev, kelle teaduslikule pärandile tugines näiteks hilisem Lev Bergi ja Α. Borzovi füüsilise geograafia koolkond NSV Liidus. Samuti Viktor Gluškovi (1883–1939) hüdroloogia koolkond, Juli Šokalski ja Nikolai Zubovi (1885–1960) okeanograafiakoolkond, Vladimir Sukatšovi biogeograafia koolkond ning Nikolai Baranski ja Nikola Kolossovski majandusgeograafia koolkond.

Geograafia ainet ja ülesandeid on tema pika arenguloo kestel mõistetud mitmeti. Ühe tunnustatuima, koroloogilise kontseptsiooni järgi (Immanuel Kant, Сarl Ritter, Alfred Hettner) uurib geograafia Maa pindmiku eri paikkondi (paigaseid, paigastikke, rajoone, riike, mandreid) ja paikkondade ruumilisi vahekordi. Tuntud on kontseptsioonid, mille kohaselt geograafia uurib kohtade unikaalsust (Richard Hartshorne) ja geograafilise determinismi avaldusi. 1970. aastaist alates on jõudsalt levinud geograafia aine ja struktuuri uus, süsteemne mõistmine (Julian Sauškin, Αlekhsandre Aslanikašvili, Salme Nõmmik jt). Süsteemikontseptsiooni kohaselt on geograafia arenenud sisestruktuuriga ühtne teadus, mis hõlmab paljusid spetsialiseerunud geograafiateadusi kui oma allsüsteeme, mille uurimiskeskmes on ruumisuhted, nende põhjuslikud seosed ja areng. Paljud geograafia eriteadused on ühtaegu nii geograafia kui ka nende teaduste osad, mille põimumise ehk sünteesintegratsiooni tulemusena nad on tekkinud, näiteks on taimegeograafia nii botaanika kui geograafia osa ehk haruteadus, geomorfoloogia geoloogia ja geograafia osa, rahvastikugeograafia demograafia ja geograafia osa, majandusgeograafia majandusteaduse ja geograafia osa jne.

Tähtsaimad geograafia organisatsioonid on Kuninglik Geograafiaselts (Londonis, asutatud 1830), Vene Geograafiaselts (Peterburis, 1845) ja Ameerika Geograafiaselts (New Yorgis, 1851) ja Rahvuslik Geograafiaselts (National Geographic Society, NGS; Washingtonis, 1888). Alates 1871. aastast peetakse rahvusvahelisi geograafia kongresse, 1925. aastast korraldab neid Rahvusvaheline Geograafialiit (asutatud 1922).

Geograafiateadus Eestis

Eestis pandi geograafiaalasele uurimistööle alus 1920. aastail (Johannes Gabriel Granö, Mihály Haltenberger, August Tammekann, Edgar Kant) Tartu Ülikoolis. Geograafiliste uuringutega on pidevalt tegeletud TÜ geograafia osakonnas, nõukogude ajal ka  mitmes Eesti NSV Teaduste Akadeemia uurimisinstituudis (Geoloogia Instituut, Majanduse Instituut, Tallinna Botaanikaaed jt). Nüüdisajal tehakse geograafilist uurimistööd peamiselt Tartu Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tallinna Ülikoolis.

1955. aastast tegutseb Eesti Geograafia Selts, aastast 1992 Eesti Geograafide Rahvuskomitee.

Loe lähemalt geograafiateadusest Eestis.

EE 3, 1988; muudetud 2014