okeanograafia
okeanograafia (<kr; ingl oceanography, vn океанография), okeanoloogia, mereteadus, mis uurib maailmamerd kui hüdrosfääri osa. Oeanograafia on kompleksne teadus: käsitleb maailmamere füüsikalisi, keemilisi, geoloogilisi ja bioloogilisi protsesse ning nähtusi (sh põhjareljeefi ja -setteid, vee liikumist, ookeani ja atmosfääri vastastikust mõju, elustikku jms).
- Füüsikaline okeanograafia ehk merefüüsika uurib merevee liikumist (veetaseme kõikumist, hoovusi, lainetust, vee kihistumist, püst- ja rõhtsuunalist segunemist), jääolusid, vee läbipaistvust, värvust jms.
- Keemiline okeanograafia ehk merekeemia käsitleb vee keemilist koostist, selle muutusi ja päritolu, on tihedas seoses meregeoloogia ja -bioloogiaga. 1970. aastail tõusis päevakorrale merevee reostatuse uurimine.
- Meregeoloogia uurib peamiselt ookeanipõhja geoloogilist kujunemist ja arengut, mandrite liikumise seaduspärasusi, maailmamere põhja pinnamoe iseärasusi, settimist ja mereranna arenemist.
- Merebioloogia tegeleb mereelustiku tekke ja arengu iseärasustega.
- Mereökoloogia käsitleb merekeskkonna ja -elustiku seoseid.
Okeanograafilisi uuringuid tehakse harilikult uurimislaevadelt, poijaamades ning ka rannikul asuvais vaatlusjaamades ja triivjääl asuvais triivjaamades. Uurimistööde tulemusi kasutatakse meresõidu ohutuse tagamiseks, ilmaennustamiseks, mandrilavale hüdrotehniliste ehitiste rajamiseks, maavarade (nafta, maagaasi, puistude) otsimisel ja tootmise korraldamisel, merede loodusvarade kasutamisel ja kaitsel jm eesmärkidel. Okeanograafia kui teaduse sünniks peetakse Inglise sõjalaeva Challenger 1872. aasta lõpus alanud 3,5-aastast uurimisreisi. Selle kestel uuriti esmakordselt süstemaatiliselt laialdasi alasid, läbiti 68 890 meremiili, koguti põhjaproove 133-st ja bioloogilisi proove 151-st jaamast, mõõdeti ligi 500 kohas meresügavust ja tehti 263 seeriat merevee temperatuuri mõõtmisi. Reisi teaduslikud tulemused avaldati aastail 1880–95 50 köites, sh kirjeldati üle 3000 uue mereorganismide liigi. Kitsamalt mõistetakse okeanograafia all ka maailmamere üksikosade kirjeldamist.
Okeanograafilised uuringud Eestis
Eestis tegeletakse okeanograafiaalase uurimistööga Tallinna Tehnikaülikooli meresüsteemide instituudis (alus- ja rakendusuuringud Läänemere füüsikaliste (eriti hüdrodünaamiliste) ja biogeokeemiliste protsesside süsteemseks tundmaõppimiseks ja modelleerimiseks atmosfääri, maismaa ja inimtegevuse mõjude kontekstis), Eesti Geoloogiakeskuses geofüüsika ja meregeoloogia osakonnas (merepõhja ja mereranniku geoloogilised uuringud; sadamate, laevateede ja kaablitrasside alusuuringud; geofüüsikalised uurimistööd; rannikuseire ja maakoore seismiline monitooring), Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudis (rannikumärgaladele ja randade geoloogia- ja geomorfoloogia-alased uuringud) ning ka Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudis (merebioloogia ja merekeemia-alased uuringud ning merevee liikumise modelleerimine). Teadlaste käsutuses oli aastail 1976–84 uurimislaev Aju-Dag (sooritas Läänemerel 41 ekspeditsiooni) ja 1984–96 uurimislaev Livonia (aastani 1991 Arnold Veimer), millega põhiliselt uuriti Läänemerd, vähem Atlandi ookeani. Aastast 2009 on mere uurimisel kasutusel uurimislaev Salme (kuulub Tallinna Tehnikaülikoolile), mille uuringupiirkond on Läänemeri. Tartu Ülikooli mereinstituudi kasutuses on väikesed uurimislaevad Vilma, Johanna, Merihärg ja Maru (viimast kasutatakse Peipsi uurimisel). Eesti Meremuuseumile kuuluvat allvee-arheoloogilistel töödel kasutatavat laeva Mare tellitakse samuti vajadusel meregeoloogilisteks uurimisteks.
Eesti mereuurijaid
EE VII, 1994; MerLe, 1996; VE, 2006; muudetud 2011
