Tagasi ETBL-i avalehele

Peipsi

    Suurjärv Lämmijärv Pihkva järv
Pindala (km2) 35551 2611 236 708
  sh Eestis (km2) 1529,12 1386,6 118 25
Saarte arv 35 8 12 15
Saarte pindala (km2) 27,25 0,39 9,4 17,46
Pikkus (km) 152 81 30 41
Laius (km) 47 47 1,8–8,0 20
Suurim sügavus (m) 15,3 12,9 15,3 5,3
Keskmine sügavus (m) 7,1 8,3 2,5 3,8
Rannajoon (km) 520 260 79 181
  sh Eestis (km) 175 126 33 16
Üleujutusala (km2) 753 292 185 276
Veehulk (km3) 25,07 21,79 0,6 2,68
1veeseis 30,0 m ü.m; kui veeseis on 30,1 m, on pindala 3583 km2
2Eesti maakatastri andmeil; teistel andmetel 1570 km2. Lämmijärve põhjapiirina käsitatakse Uhti nina — Piirissaare põhjaranna — Podborovje joont, lõunapiir kulgeb Beresje lähedalt Mteži neemele; teistel andmetel loetakse Želtša laht Suurjärve osaks (sel juhul on Suurjärve pindala umbes 2680 ning Lämmijärve pindala umbes 170 km2)

Peipsi, Peipsi-Pihkva järv, järv Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas Peipsi nõos Eesti ja Venemaa piiril, suuruselt (3555 km2) Euroopas 4. ja maailmas 53. kohal. Põhja–lõuna-sihiline, liigestub Suurjärveks (põhjas) ja Pihkva järveks (lõunas) ning neid ühendavaks Lämmijärveks. Rannajoon enamasti sirge, liigestunuim on idarannikul paiknev rohkete neemede (Raskopel, Podborovje, Pnevo, Mtež) ja lahtedega Remda (Rämeda) poolsaar, omapärane on Pihkva järve loodeossa suubuv Värska orglaht. Saari 35 (5 asustatud), peale nende on Velikaja jõe suudmes umbes 40 deltasaarekest.

Järvel on suur vee-, kala- ning puhkemajanduslik tähtsus.

Peipsi järv (Kasepää rand)

Peipsi vesikond

Peipsi valgala

Peipsi järve suubuvaid jõgesid
  Pikkus (km) Jõgikond (km2)
Velikaja1 430 25 200
Emajõgi 100 9 740
Võhandu2 162 1 420
Želtša 107 1 220
Piusa1 109 796
Kullavare (Omedu) 53 627
Rannapungerja 52 601
Tšornaja1 50 530
Avijõgi 48 293
Koosa 11 205
Optjok1 33 176
Alajõgi 29 150
Gdovka 60 150
1suubub Pihkva järve
2suubub Lämmijärve

Vesikond – koos Peipsiga 47 815 km2 – jaotub Venemaa, Eesti ja Läti vahel (vastavalt 27 264, 16 240 ja 4311 km2), ligi 57% valgalast moodustab Velikaja ja 22% Emajõe jõgikond; kokku suubub Peipsisse 237 jõge, oja ja kraavi (arvestamata Velikaja ja Emajõe suudmeharusid), Eestis 41. Välja voolab ainult veerohke Narva jõgi.

Loe täiendavalt artiklit:

Peipsi kujunemine ja järvesetted

Peipsi põhjasetted. 1 liiv; 2 peliidikas aleuriit; 3 peliitaleuriit; 4 peliidikas liivaleuriit; 5 liivakas peliitaleuriit; 6 peliidikas liiv; 7 peliidikas-aleuriidikas liiv; 8 peliidikas aleuriitliiv; 9 aleuriidikas liiv; 10 moreen; 11 viirsavi

Järve kasvamine ja kahanemine Peipsi nõos hilis- ja pärastjääajal

Lame nõgu, milles Peipsi asub, hakkas kujunema juba enne Kesk-Devonit. Nõo nüüdisilme pärineb jääajast, ta on tüüpiline liustiku kulutusnõgu. Viimasest mandrijääst vabanes nõo lõunaosa ligikaudu 13 000 14C-aastat tagasi, pärast seda on nii järve veetase kui ka kontuurid suuresti muutunud. Holotseeni alguse Väike-Peipsi oli nüüdisjärvest oluliselt väiksem. Kuna Peipsi nõo põhjaosa kerkis lõunaosast kiiremini, hakkas Väike-Peipsi vesi valguma lõuna poole ja järv laienes. Preboreaali lõpus oli Optjoki jõe suudmes veetase praegusest vähemalt 10 m madalam, Emajõe suudmealal Akalis olev noorema kiviaja asulakoht on kohati kaetud kuni 3 m paksuse turbakihiga, Piirissaare pindala oli 1796. aastal 20,08, praegu vaid 7,5 km2.

Järve nõos on Kvaternaari setete paksus kohati üle 50 m. Suurjärve (eriti selle põhjaosa) põhi on valdavalt liivane; Lämmi- ja Pihkva järve põhja katab peamiselt järvemuda, ida- ja lõunaranna lähedal turbamuda. Valdav osa järve põhjast on kaetud orgaanilise aine rohke (20–40%) sapropeeliga, mis on kasutatav ravimuda, loomasööda ja väetisena. Värska lähedal on tervisemuda keskmine paksus üle 4 m, uuritud varu 7,42 miljonit m3 (prognoosvaru 44,5 miljonit m3). Suuri mudaleiukohti on mujalgi, liiva leidub rohkesti Kodavere ja Piirissaare ümbruses.

Peipsi hüdroloogiline režiim

Peipsi veetaseme paljuaastane käik (aasta keskmised veetasemed cm üle Mustvee veemõõtja nulli)

Veetase kõigub 28,72 meetrist (7. XI 1964) 31,76 meetrini (12. V 1924), järve ekstreempindala on vastavalt 3474 ja 4328 km2. Suuri üleujutusi on Emajõe suudmealal (Varnja ja Meerapalu vahel, 200 km2), Remda poolsaarel, Pihkva järve edela- ja Lämmijärve läänerannikul ning Suurjärve põhjarannikul Remniku ja Vasknarva vahel. On ka aju- ja pagunähtust. Kõrge veeseis kestab aprillist juunini ja novembrist detsembrini, madal jaanuarist märtsini ja augustist oktoobrini. Peipsi saab vett jõgedest ja ojadest keskmiselt 9,3 km3 ning sademeist umbes 2 km3 aastas. Veekaost moodustab äravool 85,3 ja aurumine 14,7%. Vesi vahetub ligikaudu 2 aasta jooksul. Tugev tuul tekitab järske ja lühikesi laineid (kõrgus harilikult alla 1,5 m, üliharva kuni 2,8 m). Hoovusi põhjustab peamiselt tuul, märgata on neid eriti Lämmijärves. Vee temperatuur on suvel pinnakihis ranna lähedal kuni 26, avajärvel kuni 22 °C; temperatuuri ja hapniku kihistumine on vähene, hapnikuolud aasta ringi head. Jääkate püsib harilikult detsembrist aprilli lõpuni, jää paksus on 50–60 cm.

Peipsi hoovuste põhiskeemid (alumises veekihis). A lääne(ida) suunaliste tuulte korral; B põhja(lõuna)suunaliste tuulte korral.

Veetemperatuur Peipsi pindmises kihis eri aastaaegadel. a 10.–12. V 1962; b 27.–29. V 1960; c 28.–30. VII 1961; d 23.–25. XI 1966

Peipsi jääolukord talvel ja kevadel. a 1912/1913. aasta talvel; b 1. IV 1967; c 21. IV 1965; 1 vaba vesi; 2 jääkate; lahvandus; 4 praod

Peipsi elustik

Koha on olnud Peipsist kalade väljapüügilt esimeste seas. 2010. aastal püüti teda 505,7 tonni

Haug kuulub samuti Peipsi töönduskalade hulka. 2010. aastal püüti teda 45,5 tonni

Peipsi planktonis on rohkesti eutroofsetele veekogudele omaseid liike. Taimhõljum on liigirikas (ligi 800 liiki) ja tema biomass oli 1970. aastateni suur (kuni 90,7 g/m3). Loomhõljumis on umbes 145 liiki, esindatud on keriloomad, vesikirbulised, aerjalalised ja limused. Põhjaloomi on umbes 360 liiki, ülekaalus on surusääsklaste vastsed, väheharjasussid ja limused. Põhjaloomade keskmine hulk (ilma suurte karpideta) on 2637 isendit 1 m2 kohta. 1930. aastail Peipsisse sattunud rändkarp (Dreissena polymorpha) on praegu väga arvukas. Suuri karpe on loendatud 179 isendit 1 m2 kohta, enamik neist on rändkarbid. Suurtaimestikus on täheldatud 120 liiki.

Peipsi on Euroopa kalarikkaimaid järvi, 1996–2000 püüti Peipsi Eesti osast umbes 2702 t, 2010. aastal 2439,3 t kala (sh ahvenat 1200,9, koha 505,7 ja latikat 425,1 t). Püsivaid kalaliike on 34, tähtsad töönduskalad on olnud peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven, kiisk ja luts. 20. sajandi lõpukümnendil suurenes järsult koha ja vähenes rääbise arvukus ning peipsi tint ja peipsi siig on võetud Eesti punase raamatu (2008) äärmiselt ohustatute kategooria nimekirja.

Peipsi järve rannikul ja lähikonnas pesitseb enam kui 170 liiki linde. Läbirändel peatuvad kevadel arvukamalt merivart, tuttvart ja sõtkas, sügisel ujupardid ning sukelpartidest aul, jää- ja rohukoskel.

Loe täiendavalt artikleid:

  • Siseveekogude töönduslik kalasaak (t) 1992–95 (A) ja 1996–2000 (B) ning 2009 (C) aasta kalasaak (täiendatud ESA andmetel)
    Kala  Peipsi (Eesti osa) Võrtsjärv Muud järved Kokku
      A B C A B C A B C A B C
    jõesilm        –     – 8 15 59 8 15 59
    rääbis 11 97 1     –   –   – 11 97 1
    peipsi siig 23 39 3     – 0,1 0,1 0,2 23 39 3,2
    peipsi tint 747 870     –   –   – 747 870
    haug 48 91 65,6 25 24 31,4 3 2 5 76 117 102
    angerjas 0,1 39 33   0,3 0,5 3,5 39 34 16,4
    särg, nurg (üle 15 cm) 89 172 189,2     – 12,9 3 7 22,2 92 179 211,4
    säinas 1 1 0,3 1 0,4 0,2 0,1 0,5 2 2 0,9
    latikas 167 133 537,4 85 65 212,5 1 3 32,1 253 201 782
    luts 12 31 26,7 4 3 2,8 0,2   – 0,1 16 34 29,5
    ahven (üle 15 cm) 549 706 807,9 6 7 8,4 4 2 3,8 559 715 820
    koha 440 517 653,6 26 28 68,3 0,3 0,2 1 446 545 722,9
    muud (peamiselt peenkala) 175 44 75 100 105 1,6 0,5 2 4,8 275 151 91,4
    Kokku 2261 2702 2359,6 285 266 338 20 32 132,2 2566 3001 2929,8

Peipsi seire

Riikliku keskkonnaseire programmi teostamisel jälgitakse Peipsit kahe seire allprogrammi – Peipsi ja Võrtsjärve randade seire ning Peipsi järve hüdrokeemilse ja hüdrobioloogilise seire – raames.

  • Peipsi ranna seiramiseks oli 1994. aastal, kui programmiga alustati, vaid üks vaatlusjaam (Remnikul). 2003. aastast on neid kokku 8 (nende loomise eesmärgiks oli hõlmata vaatlustega kõik põhilised rannatüübid). Randade seisundi ja rannaprotsesside jälgimine annab informatsiooni looduslike protsesside ja inimtegevuse mõjust randadele. Kogutud teave võetakse arvesse randade kaitse ja kasutamise planeerimisel ning arendusprojektide koostamisel, samuti veekogude hüdroloogilisi tingimusi mõjutavate projektide väljatöötamisel ja rakendamisel.
  • Hüdrokeemilise ja hüdrobioloogilise seire teostamiseks on Peipsil kokku 25 seirejaama, neist 14 on Eesti territooriumil ja üks Eesti-Vene piiril. Peipsi järve seire eesmärgiks on teabe saamine järve veekeskkonna hetkeseisundi kohta, informatsiooni kogumine ja andmeridade täiendamine pikaajaliste protsesside selgitamiseks ning Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Peipsi järve seire koos Narva veehoidla seirega on osa piiriveekogude rahvusvahelise koostöö programmist.

Loe täiendavalt artiklit Eesti siseveekogude seire.

Peipsi loodushoid

Peipsi järve randa hõlmab suures osas Loode-Peipsi hoiuala

Kallaste linna kohal kõrgub Peipsi rannal umbes 200 meetri ulatuses kaitsealune Kesk-Devoni liivakivi paljand. Jääb Kallaste hoiuala piiresse.

Peipsi järv ja tema valgla on olnud alati tugevasti mõjutatud inimese majandustegevuse poolt. Peipsisse kui piirijärve kandub reostust nii Eestist kui ka Venemaalt. Olulisimaks probleemiks on Peipsi järve eutrofeerumine eeskätt lämmastiku- ja fosforiühendite lisandumisega. Sellest  tulenevalt on Peipsi järve ökosüsteem ebastabiilses seisundis ja prognoose tema tuleviku kohta on raske anda. Ohustatud on nii järve bioloogiline mitmekesisus, kogu ökosüsteemi funktsioneerimine kui ka magevee- ja majanduslikult oluliste kalade varu.

Peipsi ja teiste järvede seisundi parandamise eesmärgil võeti Eestis 2003. aastal vastu piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ning kasutamise konventsiooni vee ja tervise protokolli ratifitseerimise seadus (protokoll ise pärineb 1992. aastast, Eesti allkirjastas selle 1999. aastal). Eestis jälgivad järve seisundit  juhtivalt EMÜ Võrtsjärve limnoloogiakeskus, TTÜ keskonnatehnika instituut ja geoloogiainstituut. Tööle on rakendatud piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise Eesti-Vene ühiskomisjon (moodustati 1997 Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel samal aastal sõlmitud piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel). Komisjon arendab piiriülest koostööd kahe riigi valitsuste vahel, korraldab pooltevahelist keskkonnaseire andmete vahetamist ja mõõtmismeetodite ühtlustamist, avardab mõlema poole teadus- ja avalike organisatsioonide koostöövõimalusi ning toetab piiriveekogude probleemide avalikku arutelu.

Keskkonnateadlikkuse ja säästva majandamise juurutamise eesmärgil tegutseb mitu mittetulundusühingut, sealhulgas

  • Peipsi infokeskus (ühe selle ühingu projekti eesmärke oli näiteks keskkonnaalase teadlikkuse tõstmine Peipsi piirkonna kooliõpilaste ja elanikkonna hulgas),
  • Peipsi kalanduspiirkonna arendajate kogu (põhieesmärk on Peipsi kalanduspiirkonna säästev arendamine, selle strateegia väljatöötamin ja ellu viimine),
  • Peipsi Koostöö Keskus (mittetulunduslik valitsusväline kodanikeühendus, mis aitab kaasa nii Peipsi järve piirkonna kui Euroopa Liidu piirialade tasakaalustatud arengule. Tegutseb kolmel arengusuunal: kogukonna arengu toetamine, keskkonnateadlikkuse tõstmine ning piiriülene- ja arengukoostöö),
  • Peipsi-Alutaguse koostöökoda (Ida-Virumaal), mille liikmeteks on astunud teiste seas ka 7 valda. Koostöökoda peab oma ülesandeks elukeskkonna parandamise ning loodus- ja kultuuriressursside parema ärakasutamise.

 Peipsi veeala ja rannapiirkondade kaitseks on moodustatud mitu kaitse- ja hoiuala: Avijõe, Emajõe suudmeala, Kallaste, Lahepera, Loode-Peipsi ja Sahmeni hoiuala ning Emajõe-Suursoo sookaitseala, Järvevälja maastikukaitseala ja Piirissaare kaitseala.

Peipsi ajaloos

Esimesed asukad ilmusid Peipsi äärde hiljemalt keskmisel kiviajal 8000–4000 aastat eKr kas lõunast piki Velikaja jõge või läänest Emajõe kaudu. I aastatuhande keskel ilmusid Peipsi lähistele slaavlased. 5. IV 1242 toimus Lämmijärve idaranna lähedal Jäälahing, kus Vene vägi Aleksander Nevski juhtimisel saavutas võidu Liivimaa Ordu, piiskopi ja Taani feodaalide väe üle ning peatas pikaks ajaks Saksa feodaalide tungi Vene aladele. 1510 liideti Pihkvamaa tsentraliseeritud Vene riigiga. Vene-Liivimaa sõda ja Põhjasõda ning Eesti liitmine Venemaaga (1721) panid aluse põhjalikele, tänini jätkuvatele keelelistele, kultuurilistele ja antropoloogilistele mõjutustele. Loodusliku piirina on Peipsil olnud Eesti riigi ja rahva säilimisel oluline koht.

Peipsi tagant lahingute eest pagenud eestlaste vara (1943)

Jäänooda vedu Peipsil

Kallastes Peipsi-äärsete kalurite omavalmistatud auto

Kirjandus

  • A. Raukas, A. Jaani, A. Mäemets. Suurjärved. – Eesti. Loodus. Tallinn, 1995
  • Peipsi. Toimetajad A. Raukas ja E. Pihu. Tallinn, 1999
  • Peipsi. Teadustoimetajad J. Haberman, T. Timm, A. Raukas. Tartu, 2008

Välislingid

EE 11, 2002; EE 12, 2003; muudetud 2011