Peipsi

		Suurjärv	Lämmijärv	Pihkva järv
Pindala (km²)	3555¹	2611	236	708
sh Eestis (km²)	1529,1²	1386,6	118	25
Saarte arv	35	8	12	15
Saarte pindala (km²)	27,25	0,39	9,4	17,46
Pikkus (km)	152	81	30	41
Laius (km)	47	47	1,8–8,0	20
Suurim sügavus (m)	15,3	12,9	15,3	5,3
Keskmine sügavus (m)	7,1	8,3	2,5	3,8
Rannajoon (km)	520	260	79	181
sh Eestis (km)	175	126	33	16
Üleujutusala (km²)	753	292	185	276
Veehulk (km³)	25,07	21,79	0,6	2,68
¹veeseis 30,0 m ü.m; kui veeseis on 30,1 m, on pindala 3583 km²
²Eesti maakatastri andmeil; teistel andmetel 1570 km². Lämmijärve põhjapiirina käsitatakse Uhti nina — Piirissaare põhjaranna — Podborovje joont, lõunapiir kulgeb Beresje lähedalt Mteži neemele; teistel andmetel loetakse Želtša laht Suurjärve osaks (sel juhul on Suurjärve pindala umbes 2680 ning Lämmijärve pindala umbes 170 km²)

Peipsi, Peipsi-Pihkva järv, järv Ida-Euroopa lauskmaa loodeosas Peipsi nõos Eesti ja Venemaa piiril, suuruselt (3555 km²) Euroopas 4. ja maailmas 53. kohal. Põhja–lõuna-sihiline, liigestub Suurjärveks (põhjas) ja Pihkva järveks (lõunas) ning neid ühendavaks Lämmijärveks. Rannajoon enamasti sirge, liigestunuim on idarannikul paiknev rohkete neemede (Raskopel, Podborovje, Pnevo, Mtež) ja lahtedega Remda (Rämeda) poolsaar, omapärane on Pihkva järve loodeossa suubuv Värska orglaht. Saari 35 (5 asustatud), peale nende on Velikaja jõe suudmes umbes 40 deltasaarekest.

Järvel on suur vee-, kala- ning puhkemajanduslik tähtsus.

Peipsi järv (Kasepää rand)

Peipsi vesikond

Peipsi valgala

Peipsi järve suubuvaid jõgesid
	Pikkus (km)	Jõgikond (km²)
Velikaja¹	430	25 200
Emajõgi	100	9 740
Võhandu²	162	1 420
Želtša	107	1 220
Piusa¹	109	796
Kullavare (Omedu)	53	627
Rannapungerja	52	601
Tšornaja¹	50	530
Avijõgi	48	293
Koosa	11	205
Optjok¹	33	176
Alajõgi	29	150
Gdovka	60	150
¹suubub Pihkva järve
²suubub Lämmijärve

Vesikond – koos Peipsiga 47 815 km² – jaotub Venemaa, Eesti ja Läti vahel (vastavalt 27 264, 16 240 ja 4311 km²), ligi 57% valgalast moodustab Velikaja ja 22% Emajõe jõgikond; kokku suubub Peipsisse 237 jõge, oja ja kraavi (arvestamata Velikaja ja Emajõe suudmeharusid), Eestis 41. Välja voolab ainult veerohke Narva jõgi.

Loe täiendavalt artiklit:

Peipsi madalik

Peipsi kujunemine ja järvesetted

Peipsi põhjasetted. 1 liiv; 2 peliidikas aleuriit; 3 peliitaleuriit; 4 peliidikas liivaleuriit; 5 liivakas peliitaleuriit; 6 peliidikas liiv; 7 peliidikas-aleuriidikas liiv; 8 peliidikas aleuriitliiv; 9 aleuriidikas liiv; 10 moreen; 11 viirsavi

Järve kasvamine ja kahanemine Peipsi nõos hilis- ja pärastjääajal

Lame nõgu, milles Peipsi asub, hakkas kujunema juba enne Kesk-Devonit. Nõo nüüdisilme pärineb jääajast, ta on tüüpiline liustiku kulutusnõgu. Viimasest mandrijääst vabanes nõo lõunaosa ligikaudu 13 000 ¹⁴C-aastat tagasi, pärast seda on nii järve veetase kui ka kontuurid suuresti muutunud. Holotseeni alguse Väike-Peipsi oli nüüdisjärvest oluliselt väiksem. Kuna Peipsi nõo põhjaosa kerkis lõunaosast kiiremini, hakkas Väike-Peipsi vesi valguma lõuna poole ja järv laienes. Preboreaali lõpus oli Optjoki jõe suudmes veetase praegusest vähemalt 10 m madalam, Emajõe suudmealal Akalis olev noorema kiviaja asulakoht on kohati kaetud kuni 3 m paksuse turbakihiga, Piirissaare pindala oli 1796. aastal 20,08, praegu vaid 7,5 km².

Järve nõos on Kvaternaari setete paksus kohati üle 50 m. Suurjärve (eriti selle põhjaosa) põhi on valdavalt liivane; Lämmi- ja Pihkva järve põhja katab peamiselt järvemuda, ida- ja lõunaranna lähedal turbamuda. Valdav osa järve põhjast on kaetud orgaanilise aine rohke (20–40%) sapropeeliga, mis on kasutatav ravimuda, loomasööda ja väetisena. Värska lähedal on tervisemuda keskmine paksus üle 4 m, uuritud varu 7,42 miljonit m³ (prognoosvaru 44,5 miljonit m³). Suuri mudaleiukohti on mujalgi, liiva leidub rohkesti Kodavere ja Piirissaare ümbruses.

Peipsi hüdroloogiline režiim

Peipsi veetaseme paljuaastane käik (aasta keskmised veetasemed cm üle Mustvee veemõõtja nulli)

Veetase kõigub 28,72 meetrist (7. XI 1964) 31,76 meetrini (12. V 1924), järve ekstreempindala on vastavalt 3474 ja 4328 km². Suuri üleujutusi on Emajõe suudmealal (Varnja ja Meerapalu vahel, 200 km²), Remda poolsaarel, Pihkva järve edela- ja Lämmijärve läänerannikul ning Suurjärve põhjarannikul Remniku ja Vasknarva vahel. On ka aju- ja pagunähtust. Kõrge veeseis kestab aprillist juunini ja novembrist detsembrini, madal jaanuarist märtsini ja augustist oktoobrini. Peipsi saab vett jõgedest ja ojadest keskmiselt 9,3 km³ ning sademeist umbes 2 km³ aastas. Veekaost moodustab äravool 85,3 ja aurumine 14,7%. Vesi vahetub ligikaudu 2 aasta jooksul. Tugev tuul tekitab järske ja lühikesi laineid (kõrgus harilikult alla 1,5 m, üliharva kuni 2,8 m). Hoovusi põhjustab peamiselt tuul, märgata on neid eriti Lämmijärves. Vee temperatuur on suvel pinnakihis ranna lähedal kuni 26, avajärvel kuni 22 °C; temperatuuri ja hapniku kihistumine on vähene, hapnikuolud aasta ringi head. Jääkate püsib harilikult detsembrist aprilli lõpuni, jää paksus on 50–60 cm.

Peipsi hoovuste põhiskeemid (alumises veekihis). A lääne(ida) suunaliste tuulte korral; B põhja(lõuna)suunaliste tuulte korral.

Veetemperatuur Peipsi pindmises kihis eri aastaaegadel. a 10.–12. V 1962; b 27.–29. V 1960; c 28.–30. VII 1961; d 23.–25. XI 1966

Peipsi jääolukord talvel ja kevadel. a 1912/1913. aasta talvel; b 1. IV 1967; c 21. IV 1965; 1 vaba vesi; 2 jääkate; lahvandus; 4 praod

Peipsi elustik

Koha on olnud Peipsist kalade väljapüügilt esimeste seas. 2010. aastal püüti teda 505,7 tonni
Haug kuulub samuti Peipsi töönduskalade hulka. 2010. aastal püüti teda 45,5 tonni

Peipsi planktonis on rohkesti eutroofsetele veekogudele omaseid liike. Taimhõljum on liigirikas (ligi 800 liiki) ja tema biomass oli 1970. aastateni suur (kuni 90,7 g/m³). Loomhõljumis on umbes 145 liiki, esindatud on keriloomad, vesikirbulised, aerjalalised ja limused. Põhjaloomi on umbes 360 liiki, ülekaalus on surusääsklaste vastsed, väheharjasussid ja limused. Põhjaloomade keskmine hulk (ilma suurte karpideta) on 2637 isendit 1 m² kohta. 1930. aastail Peipsisse sattunud rändkarp (Dreissena polymorpha) on praegu väga arvukas. Suuri karpe on loendatud 179 isendit 1 m² kohta, enamik neist on rändkarbid. Suurtaimestikus on täheldatud 120 liiki.

Peipsi on Euroopa kalarikkaimaid järvi, 1996–2000 püüti Peipsi Eesti osast umbes 2702 t, 2010. aastal 2439,3 t kala (sh ahvenat 1200,9, koha 505,7 ja latikat 425,1 t). Püsivaid kalaliike on 34, tähtsad töönduskalad on olnud peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, latikas, särg, koha, ahven, kiisk ja luts. 20. sajandi lõpukümnendil suurenes järsult koha ja vähenes rääbise arvukus ning peipsi tint ja peipsi siig on võetud Eesti punase raamatu (2008) äärmiselt ohustatute kategooria nimekirja.

Peipsi järve rannikul ja lähikonnas pesitseb enam kui 170 liiki linde. Läbirändel peatuvad kevadel arvukamalt merivart, tuttvart ja sõtkas, sügisel ujupardid ning sukelpartidest aul, jää- ja rohukoskel.

Loe täiendavalt artikleid:

Siseveekogude töönduslik kalasaak (t) 1992–95 (A) ja 1996–2000 (B) ning 2009 (C) aasta kalasaak (täiendatud ESA andmetel)
Kala	Peipsi (Eesti osa)			Võrtsjärv			Muud järved			Kokku
	A	B	C	A	B	C	A	B	C	A	B	C
jõesilm	–	–	–	–	–	–	8	15	59	8	15	59
rääbis	11	97	1	–	–	–	–	–	–	11	97	1
peipsi siig	23	39	3	–	–	–	0,1	0,1	0,2	23	39	3,2
peipsi tint	747	870	–	–	–	–	–	–	–	747	870	–
haug	48	91	65,6	25	24	31,4	3	2	5	76	117	102
angerjas	–	0,1	–	39	33		0,3	0,5	3,5	39	34	16,4
särg, nurg (üle 15 cm)	89	172	189,2	–	–	12,9	3	7	22,2	92	179	211,4
säinas	1	1	0,3	1	0,4	–	0,2	0,1	0,5	2	2	0,9
latikas	167	133	537,4	85	65	212,5	1	3	32,1	253	201	782
luts	12	31	26,7	4	3	2,8	0,2	–	0,1	16	34	29,5
ahven (üle 15 cm)	549	706	807,9	6	7	8,4	4	2	3,8	559	715	820
koha	440	517	653,6	26	28	68,3	0,3	0,2	1	446	545	722,9
muud (peamiselt peenkala)	175	44	75	100	105	1,6	0,5	2	4,8	275	151	91,4
Kokku	2261	2702	2359,6	285	266	338	20	32	132,2	2566	3001	2929,8

Peipsi seire

Riikliku keskkonnaseire programmi teostamisel jälgitakse Peipsit kahe seire allprogrammi – Peipsi ja Võrtsjärve randade seire ning Peipsi järve hüdrokeemilse ja hüdrobioloogilise seire – raames.

Peipsi ranna seiramiseks oli 1994. aastal, kui programmiga alustati, vaid üks vaatlusjaam (Remnikul). 2003. aastast on neid kokku 8 (nende loomise eesmärgiks oli hõlmata vaatlustega kõik põhilised rannatüübid). Randade seisundi ja rannaprotsesside jälgimine annab informatsiooni looduslike protsesside ja inimtegevuse mõjust randadele. Kogutud teave võetakse arvesse randade kaitse ja kasutamise planeerimisel ning arendusprojektide koostamisel, samuti veekogude hüdroloogilisi tingimusi mõjutavate projektide väljatöötamisel ja rakendamisel.
Hüdrokeemilise ja hüdrobioloogilise seire teostamiseks on Peipsil kokku 25 seirejaama, neist 14 on Eesti territooriumil ja üks Eesti-Vene piiril. Peipsi järve seire eesmärgiks on teabe saamine järve veekeskkonna hetkeseisundi kohta, informatsiooni kogumine ja andmeridade täiendamine pikaajaliste protsesside selgitamiseks ning Eesti Vabariigi rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Peipsi järve seire koos Narva veehoidla seirega on osa piiriveekogude rahvusvahelise koostöö programmist.

Loe täiendavalt artiklit Eesti siseveekogude seire.

Peipsi loodushoid

Peipsi järve randa hõlmab suures osas Loode-Peipsi hoiuala
Kallaste linna kohal kõrgub Peipsi rannal umbes 200 meetri ulatuses kaitsealune Kesk-Devoni liivakivi paljand. Jääb Kallaste hoiuala piiresse.

Peipsi järv ja tema valgla on olnud alati tugevasti mõjutatud inimese majandustegevuse poolt. Peipsisse kui piirijärve kandub reostust nii Eestist kui ka Venemaalt. Olulisimaks probleemiks on Peipsi järve eutrofeerumine eeskätt lämmastiku- ja fosforiühendite lisandumisega. Sellest tulenevalt on Peipsi järve ökosüsteem ebastabiilses seisundis ja prognoose tema tuleviku kohta on raske anda. Ohustatud on nii järve bioloogiline mitmekesisus, kogu ökosüsteemi funktsioneerimine kui ka magevee- ja majanduslikult oluliste kalade varu.

Peipsi ja teiste järvede seisundi parandamise eesmärgil võeti Eestis 2003. aastal vastu piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ning kasutamise konventsiooni vee ja tervise protokolli ratifitseerimise seadus (protokoll ise pärineb 1992. aastast, Eesti allkirjastas selle 1999. aastal). Eestis jälgivad järve seisundit juhtivalt EMÜ Võrtsjärve limnoloogiakeskus, TTÜ keskonnatehnika instituut ja geoloogiainstituut. Tööle on rakendatud piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise Eesti-Vene ühiskomisjon (moodustati 1997 Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel samal aastal sõlmitud piiriveekogude kaitse ja säästliku kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel). Komisjon arendab piiriülest koostööd kahe riigi valitsuste vahel, korraldab pooltevahelist keskkonnaseire andmete vahetamist ja mõõtmismeetodite ühtlustamist, avardab mõlema poole teadus- ja avalike organisatsioonide koostöövõimalusi ning toetab piiriveekogude probleemide avalikku arutelu.

Keskkonnateadlikkuse ja säästva majandamise juurutamise eesmärgil tegutseb mitu mittetulundusühingut, sealhulgas

Peipsi infokeskus (ühe selle ühingu projekti eesmärke oli näiteks keskkonnaalase teadlikkuse tõstmine Peipsi piirkonna kooliõpilaste ja elanikkonna hulgas),
Peipsi kalanduspiirkonna arendajate kogu (põhieesmärk on Peipsi kalanduspiirkonna säästev arendamine, selle strateegia väljatöötamin ja ellu viimine),
Peipsi Koostöö Keskus (mittetulunduslik valitsusväline kodanikeühendus, mis aitab kaasa nii Peipsi järve piirkonna kui Euroopa Liidu piirialade tasakaalustatud arengule. Tegutseb kolmel arengusuunal: kogukonna arengu toetamine, keskkonnateadlikkuse tõstmine ning piiriülene- ja arengukoostöö),
Peipsi-Alutaguse koostöökoda (Ida-Virumaal), mille liikmeteks on astunud teiste seas ka 7 valda. Koostöökoda peab oma ülesandeks elukeskkonna parandamise ning loodus- ja kultuuriressursside parema ärakasutamise.

Peipsi veeala ja rannapiirkondade kaitseks on moodustatud mitu kaitse- ja hoiuala: Avijõe, Emajõe suudmeala, Kallaste, Lahepera, Loode-Peipsi ja Sahmeni hoiuala ning Emajõe-Suursoo sookaitseala, Järvevälja maastikukaitseala ja Piirissaare kaitseala.

Peipsi ajaloos

Esimesed asukad ilmusid Peipsi äärde hiljemalt keskmisel kiviajal 8000–4000 aastat eKr kas lõunast piki Velikaja jõge või läänest Emajõe kaudu. I aastatuhande keskel ilmusid Peipsi lähistele slaavlased. 5. IV 1242 toimus Lämmijärve idaranna lähedal Jäälahing, kus Vene vägi Aleksander Nevski juhtimisel saavutas võidu Liivimaa Ordu, piiskopi ja Taani feodaalide väe üle ning peatas pikaks ajaks Saksa feodaalide tungi Vene aladele. 1510 liideti Pihkvamaa tsentraliseeritud Vene riigiga. Vene-Liivimaa sõda ja Põhjasõda ning Eesti liitmine Venemaaga (1721) panid aluse põhjalikele, tänini jätkuvatele keelelistele, kultuurilistele ja antropoloogilistele mõjutustele. Loodusliku piirina on Peipsil olnud Eesti riigi ja rahva säilimisel oluline koht.