angerjas (Anguilla anguilla; ingl European eel, vn oбыкновенный угорь), madujas peene soomusega kala angerjaliste seltsist. Elutseb Põhja-Aafrika ja Euroopa, sealhulgas Eesti rannikuvees ning siseveekogudes. Isane angerjas on kuni 51, emane kuni 150 cm pikkune, massiga 4–6 kg (Matsalu lahest on püütud 5,3, Praha lähedalt 5,8 kg kaaluv angerjas). Kõhuuimed puuduvad. Angerja värvus oleneb vanusest ja veekogu eripärast. Mittesuguküpse angerja selg on tumeroheline, pruun või must, küljed kollased, kõht kollane või valge. Rände eel muutub kõhu ja külgede värvus kollasest hõbedaseks (nn hõbeangerjas).

Angerjas on elutingimuste suhtes vähenõudlik, mistõttu ta võib elada peaaegu igasuguses veekogus. Talub vee hapnikusisalduse vähenemist kuni 0,3 mg-ni 1 liitri kohta. Angerjad on suutelised (eelkõige võime tõttu hingata läbi naha) minema mööda vihmast (kastest) rohtu ühest veekogust teise ja viibima kuni 48 tundi veest väljas, see on sünnitanud temast mitmesuguseid legende (näiteks hernes käimise kohta). Toitub põhjaloomadest (eelistab surusääsklaste vastseid) ja kaladest. Koeb üks kord elus Atlandi ookeanis Sargasso meres, marjateri 9 miljonit. Koorunud vastsed triivivad Golfi hoovusega umbes kolme aasta jooksul Euroopa rannikule, moonduvad 6–8 cm pikkusteks nn klaasaangerjateks ja alustavad rännet jõgedesse, sealjuures tumenedes (tõusuangerjad). Isased jäävad harilikult merre või jõgede alamjooksule, emased tungivad kaugemale. Pärast magevee-elu (isastel 4–9, emastel 5–15 aastat) rändavad kudema ookeani, omandavad süvaveekalade välimuse, ei söö ja pärast kudemist surevad. Angerjal on väga maitsev ja rasvane liha (rasvasisaldus kuni 32%).

Eesti veekogusid rikastatakse Lääne-Euroopa klaasaangerjatega. Edukalt on angerjat kasvatatud Võrtsjärves, senine suurim aastane püük on sealt olnud 103 tonni (1988). 2010. aastal püüti Läänemerest rannapüügina 3,5 tonni ja siseveekogudest 14,3 tonni (sealhulgas Võrtsjärvest 9,7 tonni) angerjat. Kuigi angerja rändeid on uuritud kogu 20. sajandi vältel (esimesed märgistamise katsed tehti 1903–06), pole rännete põhjused ja mehhanismid siiani täielikult selged. Angerja uurimisse on andnud oma panuse ka Eesti teadlased, 1937–39 uuris rändeid A. Määr (1901–69); juhtiv osa on Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskusel.

MerLe, 1996; EME 1, 2008; muudetud 2011