veekogud (ingl bodies of water, waterbodies, vn водоёмы), maapinnanõgudes ja koopais olevad veekogumid. Tekke järgi eristatakse looduslikke (ookeanid, mered, allikad, jõed, järved, lombid jms.) ja tehis- ehk inimtekkelisi veekogusid (tehisjärved, veehoidlad, tiigid, kanalid, kraavid, sahtkaevud), mandrite suhtes paiknemise järgi maailmamerd (koos ääreosadega) ja siseveekogusid, maapinna suhtes paiknemise järgi pinnaveekogusid ja maa-aluseid ehk koopaveekogusid (koopajärved ja -lombid, maa-alused jõelõigud) ning vee liikumise laadi ja vahetumise kiiruse järgi voolu- ja seisuveekogusid (nende vaherühma moodustavad paisjärved ja veehoidlad). Vees lahustunud soolade hulga ja koostise järgi (soolsus) eristatakse mage-, riim-, miksopoltihaliinseid, soolaseveelisi ehk euhaliinseid ja ülisoolaseveelisi ehk hüperhaliinseid veekogusid. Püsiveekogusid nimetatakse alalisteks ehk permanentseiks, perioodiliselt kuivavaid ajutisteks ehk temporaarseiks (näiteks riisipõllud, lombid, osa kraave, allikaid, jõgesid, ojasid ja järvi). Veekogud on tähtsad liiklusteena, kalastus- ja küttimis- ning kala- ja veelinnukasvatuspaigana, joogi-, tarbe- ja niisutusveevaruna, tehnoloogilise ja elutarbelise heitvee vastuvõtjana ja bioloogilise puhastajana, hüdroenergiaallikana ja supluspaigana. Nad kaunistavad maastikku ning mõjutavad paikkonna kliimat ja taimkatet. Veekogusid asustab vee-elustik.

Maailmamerd uurib okeanograafia, siseveekogusid limnoloogia; veekogude elustikku, bioloogilisi protsesse ja bioloogilist tootlikkust uurib hüdrobioloogia.

Vaata ka seotud artikleid

• maa-alune jõgi
• veekaitse
• veeloomad
• veetaim

EE 10, 1998; VE, 2006