veeloomad
Peajalgne harilik seepia (pikkus kuni 50 cm) esindab esmasveelist veeorganismi
Hallhüljes (pikkus kuni 3 m) esindab teisveelist veeorganismi
veeloomad, vee-eluviisiga loomad, jagunevad esmas- ja teisveelisteks organismideks. Esmasveeliste, näiteks ainuõõssete, peajalgsete, käsnade, okasnahksete, õisloomade ja kalade evolutsioon on toimunud vees. Nad hingavad õhuhapnikku, on kõigusoojased ja nende keha siserõhk oleneb vee rõhust, peamised meeled on kompimis- ja keemiline meel. Teisveeliste, näiteks paljude kopstigude, mardikate, veekilpkonnade, vaalade ja hüljeste lähimad eellased olid maismaaloomad; siirdunud vette, tekkis neil vee-eluks vajalikke kohastumusi. Enamik teisveelisi ei saa vees hingataja, aeg-ajalt ujuvad nad pinnale. Peale hemoglobiini seob veeimetajail hapnikku ka müoglobiin; veemardikad varuvad õhku kattetiibade alla. Osa loomi on veeloomad mingis arengujärgus; kiililiste vastsed hingavad trahheelõpustega või tagasoolega ja neil on mõlajas saba. Ökoloogiliselt jagunevad veeloomad rühmadeks: planktoni-, nektoni-, neustoni- ja bentoseloomadeks. Mereelustikus on veeloomi tunduvalt rohkem magevee-elustikus.
Vaata ka seotud artikleid
EE 10, 1998; muudetud 2011
