veelinnud

Veelinnud: merikajakas, hõbekajakad ja kormoranid

Tuttpütt pesal

veelinnud (ingl water birds, vn водные птицы), ökoloogiline rühmitis, mis hõlmab linde, kelle elu on tihedas seoses veekogudega: hanelised, pelikanilised, kaurilised, pütilised, suur hulk kurvitsalisi ja paljud teised linnud. Enamikul veelindudel on vee-eluga kohastumusi: varvastel on ujulestad, päranipunääre on suur ja selle nõre kaitseb hästi märgumise eest, vastu keha liibunud jäik sulestik soodustab ujumist, keha jahtumist vähendab rohke udusulestik. Osa (näiteks kaurilised) ujub ja sukeldub võrdselt hästi, ujudes istub nende keha sügavalt vees, toidu hangivad sageli veekogu põhjast, osa (näiteks kajaklased) ujub hästi, kuid ei sukeldu ja ujudes on nende keha peaaegu täiesti vee peal. Valdav osa veelinde sööb mitmesuguseid teisi veeloomi – limuseid, kalu, vastseid. Veelinnud, kes tulevad maismaale ainult pesitsusajal, liiguvad seal vaevaliselt – roomates, jalgade ja tiibadega tõugates või taarudes; nende jalad paiknevad kaugel taga. Paljud veelinnud moodustavad seltsinguid, mõnikord on need väga suured, moodustades mõnel pool nn linnulaatu. Külm- ja parasvöötmes on enamik veelinde rändlinnud. Kuigi nende eluiga on värvulistega võrreldes pikk (rõngastusandmete järgi elab näiteks järvekaur kuni 27- ja kühmnokk-luik kuni 25-aastaseks), on peamiselt veekogude reostuse tõttu palju liike ja asurkondi hävimisohus. Olulisimaid rahvusvahelisi veelindude kaitse kokkuleppeid on 1975 jõustunud Ramsari konventsioon (käsitleb märgalade kui veelindude elukeskkonna kaitset), Eesti ühines sellega 1993. 

Välislingid

• Ramsari konventsiooni kodulehekülg (inglise keeles)
• Ramsari konventsioonist Keskkonnaministeeriumi kodulehel