Tagasi ETBL-i avalehele

pelikanilised

pelikanilised (Pelecaniformes; vn пеликанообразные), suured, peamiselt seltsingulised veelinnud; 6 sugukonda, 57 liiki. Pelikaniliste hulka kuuluvad fregattlindlased, kormoranlased, madukaellased, pelikanlased, suulalased ja troopikalindlased. Osa liike on maailmas väga laialt levinud, puududes vaid Antarktikast.

Nokk pikk, paljudel on alanoka all nahkne kurgupaun. Varbaid on neli, neid ühendavad ujulestad, tiivad tugevad. Enamik lendab ja ujub hästi (võimaluse korral hoiduvad fregatt- ja troopikalindlased ujumast), osa sukeldub väga hästi (näiteks kormoranlased). Maapinnal kulgevad vaevaliselt või peaaegu üldse mitte (fregattlindlased). Söövad peamiselt kalu, vähem muid veeorganisme ja raipeid.

Monogaamsed, enamasti seltsingulised. Kurnas 1–6 muna, areng on aeglane, pojad pesahoidjad. Suguküpseks saavad 3.–4. eluaastal. Paljud pelikanilised (peamiselt suulad, pelikanid ja kormoranid) asustavad aastasadu samu pesapaiku (eriti soojadel aladel) ja jätavad endast maha väljaheitelasu, mis aja jooksul muutub guaanoks. 10 liiki on maailma punases raamatus erinevate ohukategooriate nimistutes.

  • Eestis on järjest enam laiendamas oma levilat kormoran, 2 liiki on eksikülalisised: roosa pelikan (Pelecanus onocrotalus) ja suula.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Loomade elu, 6. Linnud. Tallinn, 1980
  • L. Jonsson. Euroopa linnud. Tallinn, 32008
  • L. Svensson, K. Mullarney, D. Zetterström. Linnumääraja. Tallinn, 2012

Välislink

EE 7; 1994; VE, 2006; muudetud 2011