tiivad, zooloogias sõudlendu võimaldavad loomade kulgemiselundid. Selgroogsete (lindude ja imetajaist käsitiivaliste) tiivad on muundunud eesjäsemed, nende toes koosneb õlavarre-, küünar- ja kodarluust ning kämbla- ja sõrmeluudest. Lindude tiival on kolm sõrme (osa sõrmeluid on kokku kasvanud), teda katvad tiivasuled jaotuvad laba-hoosulgedeks (10–12; kinnituvad kämbla- ja sõrmeluudele), küünra-hoosulgedeks (6–38; kinnituvad küünarvarrele) ning kattesulgedeks. Käsitiivaliste kämmal ja sõrmed (v.a 1. sõrm) on pikad, sõrmede vahel paikneb lennus (1. sõrm on vaba), mis üht serva pidi kinnitub kere külge.

Putukate tiivad on arenenud rindmiku väliskatte kurdudest, neid on harilikult kaks paari (ees- ja tagatiivad) ning neis on piki- ja ristsooned, milles paiknevad närvid ja trahheed. Nahkjaid või sarvjaid eestiibu, mis katavad tagumisi kilejaid lennutiibu, nimetatakse kattetiibadeks.

a linnu tiiva alapool: 1 laba-hoosuled, 2 küünra-hoosuled, 3 suured, 4 keskmised ja 5 väikesed alltiiva kattesuled, 6 alltiiva servise kattesuled, 7 kaenlasuled

b nahkhiire tiib: 1 küünarvars, 2 sõrmed, 3 lennus

c putuka tiivasoonestuse skeem: 1 servasoon, 2 eessoon, 3 kodarsoon, 4 kesksoon, 5 küünarsoon, 6 tagasooned, 7 kannasooned

EE 9, 1996