Eesti mageveekalad
Eesti mageveekogudes elab või käib seal kudemas kolm sõõrsuuliiki ja 40 luukalaliiki. Eesti alale tuleku järgi võib neid jagada kuude rühma.
- I rühma kuuluvad külmaveelised rääbis, siig ja meritint, nad olid Põhja-Euroopas juba enne jääaega ning asustasid 13 000–10 500 aastat tagasi mandrijää taganemisel tekkinud jääjärvi.
- II rühma kuuluvad mõõdukalt külmaveelised Põhja-Euroopa kalafauna esindajad tulid Läänemere alale 10 500–8200 aastat tagasi, peamiselt Joldiamere ja Antsülusjärve ajal. Varasemad, enim külma taluvad tulijad olid ojasilm, harjus, haug, särg, teib, säinas, lepamaim, viidikas, luts, ahven, kiisk, ogalik ja luukarits. Hiljem tulid mõõdukamat temperatuuri eelistavad turb, roosärg, linask, rünt, tippviidikas, nurg, latikas, koger, hink, vingerjas, trulling ja võldas.
- III rühmas on soojemat vett eelistavad mageveekalad tõugjas, mudamaim, vimb, säga ja koha, nad tulid Läänemere alale Musta ja Kaspia merre suubuvate jõgede (Dnepri, Volga jt) ülemjooksudelt, mis peaaegu puutusid kokku Läänemerre suubuvate Wisła, Nemunase ja Daugava ülemjooksudega. Põhiline tulek oli 9500–8200 aastat tagasi, mõõdukalt sooja ja magedaveelise Antsülusjärve ajal.
- IV rühma moodustavad atlantilise päritoluga anadroomsed (atlantilise jõkke kudema minevad) siirdekalad. Lõhi, meriforell ja atlandi tuur ning sõõrsuudest jõesilm tulid meie alale arvatavasti 10 500–9300 aastat tagasi Joldiamere ajal, kui ookeani ja Läänemere vahel oli hea ühendus. Osa noori meriforelle ei läinudki sünnijõest merre tagasi, neist kujunesid paikselt elavad jõeforellid.
- V rühma kaladest tuli atlantilise kudev angerjas Läänemerre koos tüüpiliste merekaladega juba Joldiamere ajal, meres elav, ent jões kudev merisutt aga märksa hiljem, 8100–4000 aastat tagasi suhteliselt soolase ja sooja veega Litoriinamere ajal.
- VI rühma moodustavad Eestisse 19. ja 20. sajandil talutud kalad, neist vikerforell, peled ja karpkala elavad põhiliselt kalakasvandustes, kust nad vahetevahel pääsevad ka looduslikesse veekogudesse või siis asustab nad sinna inimene. Eesti looduslikes veekogudes koevad nad harva ja püsivalt järelkasvu ei anna. Sissetalutud võõrliikidest on ainult hõbekoger (toodi Eestisse 1948) jäänud meie veekogudes kindlalt püsima. Peipsi ja Võrtsjärve nõos tekkisid pärast mandrijää taandumist (12 000–10 000 aastat tagasi) omaette jääpaisjärved, seal kujunesid välja kohalik siia alamliik peipsi siig, kääbuskasvuline puhtmageveeline peipsi tint ning Peipsis kohalik mageveeline vimmapopulatsioon.
Vaata ka seotud artikleid
- Eesti kalad
- Eesti selgroogsete fauna kujunemine
- Ihtüoloogiline uurimine Eestis
- Eesti siseveekogude majanduslik kasutamine
Kirjandus
- N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
- E. Pihu, A.Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
- P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006
EE 11, 2002 (E. Pihu); muudetud 2011
Kategooriad: Eesti kalad