Tagasi ETBL-i avalehele

hõbekoger

Hõbekoger

Jaapani hõbekogrest pärineb paljude vormidega akvaariumikala kuldkala. Pildil vuaalsaba

hõbekoger (Carassius auratus gibelio; ingl Prussian carp, vn cеребряный карась), kogrega sarnanev, kuid tollest madalama kehaga karpkalalane. Pikkus kuni 45 cm, mass 1,2 kg, kuid on püütud ka 4–5 kg kaaluvaid kalu (Eesti teada olevalt suurim hõbekoger oli 30,8 cm pikkune, massiga 981 g, püüti 1968 Maardu järvest). Eelistab seisuveekogusid. Kasvab märgatavalt kiiremini kui koger. Toitub peamiselt planktonist, kuid sööb ka põhjaloomi, vetikaid ning detriiti. Koeb suvel portsjoniliselt (vähemalt kolm korda) veekogu põhjal kasvavatele veetaimedele. Marjateri on 16 000–400 000. Algselt elutses hõbekoger Kesk-Euroopa, Hiina, Korea, Siberi ja Kesk-Aasia suurtes mageveekogudes, kuid iidsest ajast on teda laiali asustatud kui kiirekasvulist ja vähenõudlikku tiigikala. Levila lääneosas (ka Eesti järvedes) on üksnes emaseid hõbekokri, nende marjaterad arenevad teiste karpkalalaste spermatosoidide stimuleerituna.

Hõbekogrel on aretatud palju iluvorme. Eestisse asustati teda esimest korda 1948. 1949 lasti Tallinna kalamajandi tiikidest 120 kaheaastast isendit Maardu järve ja umbes 30 isendit Kahala järve. Hiljem viidi hõbekokre paljudesse Eesti siseveekogudesse ning ta on üks väheseid Eesti vetes aklimatiseerunud uusi kalaliike. Praegu leidub teda nii tiikides, madalaveelistes järvedes kui ka rannikuvees. Teda kasvatatakse tiigimajandite karpkalatiikides lisakalana. Hõbekogre varal on võimalik suurendada ummuksisse jäävate väikejärvede kalatootlikkust. Pakub huvi harrastuskalastajatele. Hõbekogre lähimast sugulasvormist jaapani hõbekogrest (C. a. auratus) pärineb populaarne akvaariumikala kuldkala.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • Akvaarium. Koostajad B. Usatenko, V. Allikas, A. Roosileht. Tallinn, 1963
  • N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
  • E. Pihu,  A.Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
  • P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006

Välislingid

EE 3, 1988; VE, 2006; EME 1, 2008; muudetud 2011