karpkala
 Ülal karpkala, all ridapeegelkarpkala |
karpkala (Cyprinus carpio; ingl common carp, vn карп), soojalembene mageveekala karpkalalaste sugukonnast. Ta erineb oma ulukvormist sasaanist pisut lühema, kõrgema ja külgedelt lamenenud keha poolest. Pikkus ulatub üle 1 m, mass üle 20 kg, ülalõual neli poiset. Karpkala on vähenõudlik, ta on maailma esimesi ja tähtsaimaid kasvatuskalu ning seetõttu levinud kõikjal. Kiire kasvu, rohke paljunemise ja hea kohastumisvõime pärast on karpkalal suur majanduslik tähtsus. Karpkalakasvatus on vanim kalakasvatusharu, Euroopas on karpkalu kasvatatud 700 aastat. Tal on mitu tõugu ja värvusvariatsiooni (viimastest on väga kuulus nn koi). Euroopa karpkalatõud pärinevad Doonau vesikonnas elavast sasaanist. Soomuskatte erinevate tüüpide järgi jaotatakse karpkalu soomus-, hajuspeegel-, ridapeegel- ja nahkkarpkalaks.
Eelistab aeglase vooluga veekogusid, kus on mudane põhi ja kasvab rohkest veetaimestikku. Elab ka hapnikuvaeses vees, magab talveund. Karpkala toitub peamiselt põhjaloomastikust, kasvandustes antakse lisaks jõusööta. Suguküpseks saab 3.–5. eluaastal. Koeb mais-juunis madalas, vaikses ja soojas (18–20 ºC) vees, koetud mari (0,2–1,8 miljonit marjatera) kleepub veetaimedele. Isastel on kudemisajal peas, rinnauimedel ja lõpusekaantel mõningane helmeskate. Annab hübriide kogrega. Kasvandustes kutsutakse kudemine esile kala hüpofüüsi suspensiooni süstidega, mari lüpstakse, viljastatakse ja hautatakse haudeaparaadis. Turustamissuurusega (mass üle 1 kg) karpkala kasvatamiseks kulub kolm suve, talvel ta ei kasva. Maailmas toodetakse 2,2 miljonit tonni karpkala aastas, valdav osa Hiinas ja mujal Ida-Aasias.
Karpkala Eestis
Eestisse on karpkala asutatud 1893. aastast tiigikalana. Kasvatatakse peamiselt soomus- ja hajuspeegelkarpkalu. Lisaks kalakasvandustele peetakse karpkalu tiikides väga palju oma tarbeks. Eestis on püütud kuni 18-kiloseid isendeid. Enam kui 30 aastat on karpkalu lastud (või on neist osa ise sattunud) looduslikesse veekogudesse (ka rannikumerre) ning nad on muutunud meie vetes üsna tavaliseks, sattudes tihti kalurite püünistesse. 2010. aastal kasvatati karpkala seitsmes kalakasvanduses (need on koondunud Kagu- ja Lõuna-Eestisse), kokku 60,6 tonni, turustati 39,4 tonni (varasematel aastatel on see olnud 30–50 tonni).
Kirjandus
- N. Mikelsaar. Eesti NSV kalad. Tallinn, 1984
- M. Enneveer. Kalakasvatus. Tallinn, 1985
- E. Pihu, A.Turovski. Eesti mageveekalad. Tallinn, 2001
- P. Miller, M. Loates. Euroopa kalad. Tallinn, 2006
Vaata ka seotud artikleid
Välislingid
- Karpkala veebisaidil FAO Fisheries and Aquaculture Department (inglise keeles)
- Karpkala veebisaidil FishBase.org (inglise keeles)
- L. Järv. Karpkala, meie vete raskejõustiku tšempion. – veebisaidil Kalastaja.ee
EE 4, 1989; EME 1, 2008; muudetud 2011
