Piusa jõgi

Piusa jõgi voolab ürgorus

Piusa jõe paremal kaldal paljanduvad Kesk-Devoni Gauja lademe liivakivid

Piusa jõgi, ka Pimža jõgi, ülemjooksul Tõlija oja, jõgi Kagu-Eestis; pikkus 109 km (Eestis 96 km), jõgikond 796 km² (Eestis 525 km²), langus 212,4 m (Eesti suurim).

Algab Haanja kõrgustikult Plaani Külajärvest (24 ha), suubub Venemaal Budoviži (Puudavitsa) küla juures Pihkva järve. Voolab ülemjooksul küngaste vahel väänlevas, Vastseliina ürgorus nõrgalt looklevas sängis. Vana-Vastseliina külast alamal siseneb jõgi Piusa jõe ürgorgu (Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala). Piusa jõe ja tema parempoolse lisajõe Meeksi ehk Jaamaoja vahelisel neemikul asuvad Vastseliina piiskopilinnuse varemed, vastaskaldal on suur põlispuudega looduslik park.

Kuni Saetamme külani (18 km ulatuses) voolab jõgi maalilises ürgorus, mille paremkalda kõrgel oruveerul on Kesk-Devoni Gauja lademe liivakivi paljandeid: Paabu, Mölre (Make), Savioja, Pärgi, Kurja (Kurä), Sitka, Jõksi, Paklova ja Nakra müür, Kalmetumägi, Härma alumine ja ürgoru suurim, Härma mäemine müürmägi (Keldri müür, kõrgus kuni 43 m, paljandi kõrgus 30 m). Sealt alamal voolab jõgi Võru-Petseri ürgoru laial soisel lammil ning jõuab Gorodištše külast alamal Peipsi madalikule.

Peamised lisajõed on vasakul Raagsilla oja (ka Loosi ja Tabina oja, 13 km), Tuderna oja (16 km) ja Piiroja (ka Kolodavitsa oja), paremal Meeksi oja (11 km), Obinitsa oja (15 km), Belka (ka Pelska, 18 km) ja Patskovka jõgi (19 km).

Rahvasuus tuntakse Piusa jõge ka Setumaa Emajõena. Varaseimad teated tema kohta pärinevad Pihkva kroonikaist (1342 na Pivži, na Pivže); kohalik venekeelne nüüdisnimi on Pimža. 13. sajandil oli Piusa jõe keskjooksul Vana-Liivimaa ja Venemaa piir, aastast 1945 kulgeb mööda jõge umbes 15 km ulatuses (Petserist põhja pool Võmmorski ja Rääpstova küla vahel) Eesti ja Venemaa piir. 

Kirjandus

• A. Ivask, E. Hillep. Piusa kaitsealal. Tallinn, 1973
• H. Uusi. Piusa. Tallinn, 1984
• A. Järvet. Piusa on Setomaa Emajõgi. – Eesti Loodus 2003, 7–8