Mammut

Kvaternaar (<lad quaternarius 'neljast koosnev'), ka Antropogeen, Uusaegkonna kolmas ja noorim, praegugi jätkuv geoloogiline ajastu, mille vältel kujunenud setted ja kivimid moodustavad Kvaternaari ladestu. Kvaternaari kestus on vaieldav (0,6-st 10 miljoni aastani), enamik uurijaid arvab selle olevat 1,5 ±0,5 miljonit aastat. Paleoklimaatiliselt jagatakse Pleistotseeniks ja Holotseeniks.

Ajastule on olnud iseloomulik mandrijäätumus (jääaeg), mis oli eriti ulatuslik põhjapoolkeral (hõlmas suure osa selle parasvöötmest). Kvaternaari kliima on perioodiliselt muutunud, jääajad on vaheldunud jäävaheaegadega. Arvamused jääaegade arvu kohta on erinevad (1–12): mõned uurijad eitavad jääaegu üldse, enamik uurijaid peab tõenäoliseks 4–6 jäätumist. Maksimaalse jäätumise ajal – Kesk-Vene (Rissi, Dnepri) jääajal — katsid liustikud umbes 3 korda suurema ala kui nüüdisajal (45 miljonit km² ehk 30% maismaast).

Endisi jäätumispiirkondi katavad liustiku-, liustikujõe- ja jääpaisjärvesetted (moreen, liiv, kruus, viirsavi jms), nendest on moodustunud moreenitasandikke, otsamoreene, oose, mõhnu, sandureid jm pinnavorme. Liustikuserva lähedasele, jäätumisest puutumata alale (periglatsiaalne vöönd) on iseloomulikud löss ja liivsavid. Perioodilised kliimamuutused on suuresti mõjutanud maailmamere taset, kõikumine (eustaatilised liikumised) on ulatunud kuni 200 m-ni; meretaseme kõikumine koos maakoore neotektooniliste liikumistega on põhjustanud transgressioone ja regressioone. Mäed, eriti Alpi kurrutuse aladel, kerkisid hoogsalt, näiteks Andid 2–4, Kaljumäestik keskmiselt 1,8, Kaukasus 2–3, Himaalaja 2,5, Pamiir kuni 5 km. Kiiresti kerkisid hilis- ja pärastjääajal ka jää raskusest vabanenud jäätumisalad (glatsioisostaasia), näiteks Skandinaavia poolsaare keskosa (kuni 10 m sajandis).

Pleistotseeni floora ei erinenud oluliselt nüüdisaegsest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger, hipparion), kes elasid koos Kvaternaarile eriomaste liikidega. Paljud karmi külmaga kohastunud liigid (näiteks mammut, karvane ninasarvik) on tänapäevaks välja surnud. Kvaternaaris on arenenud ka inimene. Paljude loomaliikide (näiteks moalaste) väljasuremist seletataksegi inimühiskonna arengu, sh maaviljelusega kaasnenud keskkonnamuutustega ja uute jahipidamisviiside kasutuselevõtuga.

Kvaternaari olulisimad maavarad on turvas, ooker, järvemaak, sooraud, guaano, järvelubi, ravimuda, liiv, kruus ja savi. Jõe- ja deltasetteis on kohati tekkinud väärismetallide (kuld, plaatina) ning teemandi puistmaardlaid. Merepõhjas settib fosfori-, raua- ja mangaanikonkretsioone, rannas kuhjub hinnalisi raskeid mineraale (monatsiiti, tsirkooni jmt). Kvaternaari setted on peaaegu kõikjal põhiliseks ehitusaluseks ja muldade lähtekivimiks, nad reguleerivad sademete jaotumist põhja- ja pinnaveeks, kaitsevad aluspõhjakivimeis voolavat vett reostumise eest ning aitavad veel kahjuiikest lisandeist puhastuda.

Kirjandus

• К. К. Марков и др. Четвертичный период, том 1–2. Москва, 1965
• К. К. Марков, А. А. Величко. Четвертичный период, том 3. Москва, 1967
• Д. Боуен. Четвертичная геология. Москва, 1981

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti pinnakatte ehitus ja kujunemine
• Holotseen
• Pleistotseen

EE 5, 1990; VE, 2006; muudetud 2012