Eesti floora jaotus geograafilisteks flooraelementideks (allikas: Eesti. Loodus, 1995)

floora (Flora järgi), tähendab nii taimestikku (1) ennast kui ka ülevaadet mingi piirkonna taimestikust (2).

1.  mingi aja või ajajärgu taimestik. Terminit floora kasutatkse eelkõige sõnajalgtaimede ning paljasseemne- ja katteseemnetaimede kohta; vetikaid hõlmab termin algofloora, samblikke lihhenofloora ja samblaid brüofloora. Puid ja põõsaid tähistab dendro- ehk arborifloora. Tavapäraselt nimetatakse seeni mükoflooraks ning baktereid ja mikroseeni mikroflooraks. Harvemini kasutatakse terminit floora mingi kasvukoha taimestiku tähistamiseks (näiteks kõrbefloora).

Looduslik ehk spontaanne floora on aja jooksul täienenud sünantroopse ja kultuurflooraga. Flooras eristatakse mitmesuguseid flooraelemente. Mingi piirkonna floora uurimisega tegeleb floristika, floora kujunemist ja arengut (florogeneesi) uurib taimegeograafia.

Loe täiendavalt artikleid Eesti taimestik ning Eesti taimestiku ja taimkatte uurimine.

2.  kokkuvõtlik, tavaliselt määramistabelitega teos mingi ala taimestiku kohta. Eristatakse ekskursioonifloorasid, lokaalfloorasid (väiksema ala kohta) ja regionaalfloorasid (suurema piirkonna kohta). Maailma suurim floora on «Флора СССР» (30 köidet, 1934–64). 11-köiteline „Eesti NSV floora” ilmus 1953–84 (registrid 1998), see kujutab endast üht Põhja-Euroopa põhjalikemaid floorakäsitlusi. Eesti, Läti ja Leedu botaanikute ühistööna ilmus kolmeosaline „Balti floora" („Flora of the Baltic countries”; 1993 esimene, 1996 teine ja  2003 kolmas osa).

EE 3, 1988; VE, 2006; muudetud 2011