Eesti taimestiku ja taimkatte uurimine


Gustav Vilbaste (1885–1967)
Albert Üksip (1886–1966)
Karl Eichwald (1889–1976)
Teodor Lippmaa (1892–1943)
August Vaga (1893–1960)
Liivia-Maria Laasimer (1918–1988)
Viktor Masing (1925–2001)
Kaljo Pork (1930–1981)

Esimesed teaduslikud andmed Eesti taimestiku kohta avaldas 1729 Johann Christian Buxbaum (1693–1730). Esimesed liikide nimekirjad koostasid August Wilhelm Hupel (1777) ja Jakob Benjamin Fischer (1731–93; 1778, 1784 ja 1791), need loendid sisaldasid kokku ligikaudu 670 liiki. 19. sajandi I poolel olid olulisimad botanofiilide David Hieronymus Grindeli (1803), Wilhelm Christian Friebe (1805), Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1823, 1829), Johann Gottlieb Fleischeri (1797–1838; 1839), Ferdinand Johann Wiedemanni ja Franz Eduard Weberi (1852) koostatud taimestiku ülevaated. 19. sajandi II poolel algas elav lokaalfloora (väiksemate maa-alade taimestiku) uurimine, sellega tegelesid nii kutselised botaanikud kui ka botanofiilid, näiteks Alexander von Bunge, Johannes Klinge, Eduard Lehman (1841–1902), Edmund Russow, Friedrich Schmidt, Peter von Glehn (1835–76), Leopold Friedrich Gruner (1839–1917), Gerhard Pahnsch (1842–80), Heinrich Dietrich, rootslased Karl Johan Skottsberg, Tucho Vestergren ja Hugo Dahlstedt.

20. sajandi alguseks kujunes enam-vähem täielik ülevaade taimestiku liigilisest koosseisust (umbes ⁴/₅ tänapäeval teada olevatest liikidest). Eesti taimestiku parimateks tundjateks kujunesid Gustav Vilbaste (Vilberg) ja Karl Eichwald ning nn kriitiliste taimeperekondade alal Albert Üksip, Bernhard Saarsoo (1899–1964) ja Theodor Nenjukov (1883–1934).

Esimese eestikeelse taimemääraja – „Kodumaised õiskasvud” (1907, ilmus ainult 1. vihik) – avaldasid Eugen Niclasen (1853–1915) ja Juhan Aidas (1867–1911). Esimene terviklik taimemääraja („Eesti taimestik koolidele”, 1922, täiendatud trükk 1925) ilmus G. Vilbastelt. Populaarne määraja oli Leonid Enari jt „Kodumaa taimestik” (1943). Omaaegse Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi (ZBI; hilisema Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanika osakonnana) ja Tartu Ülikooli koostöös on ilmunud „Eesti taimede määraja” (1966, ümbertöötatult 1999, täiendatult 2007 ja 2010). ZBI botaanikud on avaldanud „Taimede välimääraja” (1972, ²1975) jt käsiraamatuid. 11-köiteline „Eesti NSV floora” ilmus 1953–84 (registrid 1998, 1. ja 2. köitel 2 trükki) 27 autori (sh Silvia Talts, K. Eichwald, Linda Viljasoo, Vilma Kuusk (1931), Maret Kask (1926), A. Üksip jt, peatoimetajad August Vaga ja Liivia Laasimer) ühistööna. Eesti taimede järgi tehtud originaalillustratsioonide põhiautoreid oli Guara Muuga, rohkesti oli illustratsioone ka Eduard Maaserilt, Salme Tuulselt, Eevart ja Melanie Arrakult, A. Üksipilt jt. „Eesti NSV floora” on Põhja-Euroopas üks põhjalikemaid floorakäsitlusi – selles on vaadeldud 2028 liiki, lisaks looduslikele ka tähtsaid kultuurtaimi ja tulnukaid. 1934 avaldas Andres Mathiesen ning 1967 ja 1987 Endel Laas puittaimede käsiraamatu „Dendroloogia”. 2004 avaldas Eino Laas koguteose „Okaspuud”.

20. sajandi lõpukümnendeil ja 21. sajandi alguskümnendeil on uuritud kriitilisi taimeperekondi (Vello Jaaska, Malle Leht, Silvia Sepp (1966), Tatjana Oja (1957), Toomas Kukk), adventiivtaimestikku ehk tulnukaid (Alide Remmel, Tõnu Ploompuu (1960)), dendrofloorat (Aleksei Paivel, Jüri Elliku (1947–2011), Heldur Sander), haruldaste liikide bioloogiat (Tiiu Kull, Ülle Püttsepp (1964), Ülle Reier (1955), Taavi Tuulik (1958)), veetaimestikku (Aime Mäemets, Helle Mäemets (1955), Tiiu Trei), taimestiku kaitset (Ülle Kukk, V. Kuusk, Mari Reitalu, Aino Kalda, Jaan Eilart), aerobioloogiat (Maret Saar) jm. 1973. aastal hakati L. Laasimeri eestvõttel koostama Eesti taimede levikuatlast. Raamatuna ilmus see 2005. aastal, tema koostamisel osales peale üheksa põhitegija veel 270 inimest. Atlas sisaldab 1356 levikukaarti ja käsitlust leiab suurem osa nii Eestist leitud looduslikest taimedest kui ka naturaliseerunud, tulnukana või püsivalt taasmetsistunud taimedest. Koostöös Läti ja Leedu botaanikutega ilmus „Balti floora” („Flora of the Baltic Countries”). Seda koostati alates 1973. aastast. Esimene peatoimetaja oli L. Laasimer, pärast tema surma V. Kuusk. 1993. aastal ilmus I köide, 1996 II köide ja 2003. aastal III köide. Lisaks Eesti 16 botaanikule osales töös 22 Läti ja 21 Leedu botaanikut ning 1 botaanik Peterburist. Brüoloogid (samblateadlased) Nele Ingerpuu, A. Kalda, Leiti Kannukene (1939), Heljo Krall, Mare Leis (1951) ja Kai Vellak (1953) on avaldanud „Eesti sammalde määraja” (1998).

Esimesed põhjalikud uurimused taimekoosluste kohta on üllitanud Läänemere maade floora parim tundja Karl Reinhold Kupffer (1909, 1912). Tema on ka koostanud Baltimaade esimese taimegeograafilise rajoneeringu (1925). 1935 avaldas Teodor Lippmaa floristilise rajoneeringu, mida kasutatakse tänini. T. Lippmaa ja L. Laasimeri juhendamisel kaardistati 1934–55 Eesti taimkate mõõtkavas 1 : 42 000 (1965 avaldas L. Laasimer selle tulemused). Kaardistamisel osales 67 inimest, suuremal pindalal kaardistasid näiteks Aleksander Tomson-Tamsalu (1891–1960), L. Laasimer, Joosep Eplik (1894– 1943?), Maia Pork (1929–79), Kaljo Pork ja Heinrich Aasamaa (1909–2008). Esimese Eesti taimekoosluste määraja avaldas Ann Marvet (1970). 1960. aastast on taimkatteteaduses kasutatud üha rohkem matemaatilisi meetodeid (Toomas Frey, Jaan Ross, Heino Tooming, Tõnu Möls, Olevi Kull, Kalevi Kull) ning kontinuaalset (pidevuslikku) lähenemist taimekooslusele (Erich Lõhmus, Jaanus Paal), uuritud liikide kooseksisteerimist, liigifondi jm taimeökoloogilisi süvaprobleeme (Martin Zobel, Kristjan Zobel, Meelis Pärtel, Rein Kalamees, Marek Sammul (1973), Jaan Liira (1972)) ja taimkatteteaduse teoreetilisi küsimusi (Viktor Masing, Hans Trass), tegeldud sooteaduslike, maastiku- ja paleoökoloogiliste probleemidega (V. Masing, Jaan-Mati Punning, Urve Miller, Tiiu Koff, Leili Saarse, Siim Veski, Are Kont, Mati Ilomets, Elle Roosaluste (1948), Kiira Aaviksoo jt), niiduteadusega (K. Pork, H. Krall, Haide-Ene Rebassoo, Viiu Hein (1935), K. Kull, T. Kukk), linnahaljastusega (H. Sander) ning dendrokronoloogiaga (Aare Läänelaid).

Floristilis-taimegeograafilise uurimistöö suunaandja oli kuni reorganiseerimiseni ZBI, praegu jätkub sellesuunaline töö Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi botaanika osakonnas. Maaülikoolis on viimasel ajal tooni andvaks kaitsealuste taimeliikide populatsioonibioloogia ja ökoloogia uurimine. Koostatakse liikide kaitsekorralduskavu; eriti ohustatud liikide puhul on hakatud neid taimi loodusesse taastamiseks in vitro paljundama. Tartu ülikoolis tegeldakse peamiselt taimeökoloogia ja geobotaanikaga ning neist tulenevalt näiteks ka looduskaitsestrateegia uute suundade väljatöötamisega. Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudis tegeldakse maastiku- ja paleoökoloogiaga. Paleoökoloogia ja -botaanikaga tegeldakse ka Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudis.

Kogud

Suur teaduslik väärtus on kogudel. Eesti Maaülikooli Eesti soontaimede herbaarium sisaldab umbes 120 000 herbaarlehte. Tartu Ülikooli herbaariumis on umbes 250 000 herbaarlehte. Ülikooli herbaarium jaguneb Eesti herbaariumiks (Plantae Estonicae) ja üldherbaariumiks (Herbarium Generale), neist esimeses oli 2006. aastal 64 748 herbaarlehte, mis kajastavad 2353 liiki ja alamliiki. Rikkalik kogu on ka Eesti Loodusmuuseumil (üle 50 000 säiliku). Tallinna Botaanikaaial on 10 000 säilikut.

Suurimad sammalde herbaariumid on Tartu Ülikoolis – 29 000 säilikust on 10 433 kogutud Eestist (kajastavad 1378 taksonit). Eesti Maaülikoolil on 25 000 säilikut (1200 taksoni kohta), sellest 15 000 säilikut (455 taksoni kohta) moodustab Eesti herbaariumi. Eesti Loodusmuuseumis on umbes 20 000 säilikut, millest poole moodustab Eesti herbaarium (umbes 10 000 säilikut). Tallinna Botaanikaaia samblaherbaarium sisaldab umbes 12 000 säilikut, need on kogutud ajavahemikus 1975–92 peamiselt Eesti läänesaartelt ja on saarte taimestiku praegusel uurimisel heaks võrdlusmaterjaliks. Esinduslikud eraherbaariumid olid Rudolph Lehbertil (1855–1928), G. Vilbastel ja H. Aasamaal.

Seire

Eesti botaanikud osalevad riikliku keskkonnaseire programmis, olles haruldaste ja taimekoosluste ning ohustatud soontaimede ja samblaliikide seire peamisi teostajaid. Osaletakse ka põlendike koosluste, rannikumaastike, siseveekogude, rannikumere jm seires. Keskkonnaseirega kogutavat andmestikku kasutatakse esmajärjekorras keskkonnameetmete kavandamisel, elluviimisel või korrigeerimisel, aga ka andmete aegridade võrdluseks.

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

Eesti botaaniline bibliograafia (1637–2000) sisaldab rohkem kui 9500 artiklit ja raamatut.

L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
A. Marvet. Eesti taimekoosluste määraja. Tallinn, 1970
V. Masing. Botaanika ajaloost Eestis. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, X. Tallinn, 1994
V. Masing jt. Vegetation Science in Estonia. – Consortium Masingii. Tartu, 1995
J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon.Tallinn, 1997
N. Ingerpuu (koostaja), A. Kalda, L. Kannukene, H. Krall, M. Leis ja K. Vellak (koostaja). Eesti sammalde määraja.Tartu1998
Eesti taimede määraja. Toimetaja M. Leht. Tartu, 1999
T. Kukk. Eesti taimestik. Tartu–Tallinn, 1999
K. Rünk. Eesti sõnajalad. Tartu, 1999
T. Kukk ja T. Kull (toimetajad). Eesti taimede levikuatlas. Tartu, 2005

Välislingid

EE 11, 2002 (T. Kukk); muudetud 2011

Galerii

Kategooriad: Botaanika