Tagasi ETBL-i avalehele

Eesti pärandkooslused

Niitmata looniit Rebala küla maadel Harjumaal

Pärandkooslused ehk poollooduslikud kooslused on loomapidamise tagajärjel pika aja jooksul ümber kujunenud looduslikud kooslused, mida pole küntud vähemalt 50 ja pealtparandatud (väetatud, täiendavalt heinaseemet külitud) vähemalt 20 aastat. Nende püsimiseks on tarvilik mõõdukas inimmõju (iga-aastane niitmine, karjatamine ja puude-põõsaste valikraie). Põllumajandus- ja katastriüksusena nimetatakse neid looduslikeks rohumaadeks. Kõikjal metsavööndis, kus on peetud loomi, on pärandkooslused tavalised. Niidetavad pärandkooslused on eriti iseloomulikud Põhja-Euroopale.

Pärandkooslus on Eestile omane traditsioonilise talurahvakultuuriga seotud maastikutüüp. Eesti tuntuimad pärandkooslused on looniidud (alvarid), pärisaru-, puis-, lammi-, ranna- ja paluniidud ning soostunud niidud ja sooniidud.

Puisniit on Eesti vanim inimtekkeline maastiku- ja kooslusetüüp. Puisniiduilmeline maastik kujunes noorema kiviaja asulakohtade ümber. Tänapäevase ilme andis pärandkooslustele loomapidamine (hakati varuma lehisvihtasid ja karjatama loomi), veelgi mõjusam oli vikati kasutuselevõtt 1500–2000 aastat tagasi. Pärandkooslusi kujunes ka mahajäetud, karja- või heinamaadena kasutatud alepõldude asemele.

Pärandkoosluste kogupindala oli suurim 20. sajandi alul (umbes 1,8 miljonit hektarit), hiljem on see pidevalt vähenenud (nüüdseks ligi 20 korda). 1930. aastail oli loopealseid umbes 40 000 ha ja puisniite 850 000 ha (s.o 19% Eesti territooriumist). 1940–80 oli vähenemine eriti kiire, seda põhjustas nii põllumajanduse kollektiviseerimine, mis tõi kaasa põllustamise ja metsastamise, kui ka käsitsitööst loobumine. Mittemajandatavad kooslused võsastuvad või roostuvad (ranna- ja lamminiidud) 3–10 aastaga (looniidud aeglasemalt). 2000. aastal oli Eestis keskmise ja kõrge väärtusega pärandkooslusi kuni 75 000 ha, sellest puisniite 3500, lamminiite 15 000, rannaniite 7000, loopealseid 8000, soostunud niite umbes 10 000 ja pärisaruniite umbes 30 000 ha. Suurimad säilinud kaitsealused pärandkooslused asuvad Matsalu ja Soomaa rahvuspargis, Alam-Pedja looduskaitsealal, Koiva-Mustjõe maastikukaitsealal ja Tagamõisa kaitsealal. Teiste Euroopa maadega võrreldes on meil pärandkooslusi suhteliselt palju. Varem kasutati ranna- ja looniite peamiselt karjamaana, teisi kooslusi aga heinamaana, kus pärast heinategu samuti loomi karjatati.

Tänapäeval on enim ohustatud rohkesti käsitsitööd nõudvad puisniidud ning looniidud (neid on peale Eesti säilinud ka Rootsis, Ingerimaal ja Kanadas). Pärandkooslused on väga liigirikkad, näiteks kasvab Läänemaal Laelatu puisniidu mõnes paigas ühel ruutmeetril kuni 76 ning Pärnumaal Vahenurme puisniidul kuni 74 liiki soontaimi. Kolmandik kaitsealustest taimeliikidest eelistab kasvukohana pärandkooslusi.

Pärandkooslused on mikrokooslusest kuni maastikuni olulised loodusliku mitmekesisuse suurendajad. Neid kasutatakse puhkemajanduses (majandatud kooslusel on enamasti suur esteetiline väärtus) ja mahepõllunduses (hein on väärtuslik eriti lammastele ja eesti tõugu hobusele, ta sisaldab palju mikroelemente, vitamiine ja ravitoimega aineid).

Pärandkoosluste kaitse

1950–70 algatasid pärandkoosluste kaitse ning põhjendasid seda Kaljo Pork, Heljo Krall ja Liivia Laasimer.

Uuesti tõusis pärandkoosluste kaitse päevakorrale 1990. aastail, kui nende seisundit inventeeriti (viimane suurem inventeeimine toimus 1999–2000). Siis tehti ettepanek kaitse alla võtta mitu paremini säilinud pärandkooslust (sealhulgas Vahenurme) ja hakati soovitama pärandkoosluste taastamist. 1997 asutati poollooduslike koosluste uurimiseks, kaitseks ja tutvustamiseks Pärandkoosluste Kaitse Ühing.

Praegusel ajal (2012) kuuluvad mitmed pärandkooslused kaitsealade ja hoiualade koosseisu ning neile on selle kaudu tagatud säilimine.

Hooldatud Nedrema puisniit Pärnumaal

Kasutusel olev karjamaa Koguva külas Muhumaal

Hooldatud tamme-puisniit Soomaal

Vaata ka seotud artikleid

Kirjandus

  • H. Krall jt. Eesti NSV looduslike rohumaade tüübid ja tähtsamad taimekooslused. Tallinn, 1980
  • H. Aug, R. Kokk. Eesti NSV looduslike rohumaade levik ja saagikus. Tallinn, 1983
  • T. Kukk, K. Kull. Puisniidud. – Estonia Maritima 1997, 2
  • J. Paal jt. Eesti märgalade inventeerimine 1997. a. Tartu, 1999
  • H. Luhamaa, T. Kukk, I. Ikonen. Läänemaa pärandkooslused. Tartu, 2001
  • I. Ikonen. Loopealsed on Eesti pärl. – Eesti Loodus 2004, 11
  • Pärandkooslused. Koostaja T. Kukk. Tartu, 2004

Välislingid

EE 11, 2002 (T. Kukk); muudetud 2012