Eesti kaitsealad

Eesti noorim rahvuspark on Matsalu (loodi Matsalu looduskaitseala alusel). Pildil Kasari jõe suue kühmnokk-luikedega
Eesti suurim looduskaitseala on Alam-Pedja. Vaade kaitseala kirdeosale Madisemäelt

Eesti kaitsealade võrgustik on kujunenud 90 aasta jooksul. Looduskaitseseaduse (2004) järgi on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. Igal kaitsealal on oma kaitse-eeskiri ja kaitsekorralduskava. Kaitsekorra eripära ja rakendatavate piirangute ning kohustuste ulatuse järgi jagatakse kaitseala vajaduse korral vööndeiks: loodusreservaadiks, sihtkaitsevööndiks ja piiranguvööndiks.

Oma tüübilt jagunevad kaitsealad rahvusparkideks, looduskaitsealadeks ja maastikukaitsealadeks.

Rahvuspark on kaitseala, mis on moodustatud looduse, maastike, kultuuripärandi ning tasakaalustatud keskkonnakasutuse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Eestis on praegu 5 rahvusparki: Lahemaa (Põhja-Eesti rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks), Karula (Lõuna-Eesti kuppelmaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks), Soomaa (Vahe-Eesti soo- ja lammimaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks), Vilsandi (Lääne-Eesti saarestiku rannikumaastike looduse ja kultuuripärandi kaitseks) ja Matsalu (Lääne-Eesti iseloomulike koosluste ning Väinamere looduse ja kultuuripärandi kaitseks). Rahvuspargi võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.
Looduskaitseala on kaitseala, mis on moodustatud looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. Looduskaitseala võimalikud vööndid on loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. 1. I 2002 oli Eestis 44 looduskaitseala. Aastal 2012 on Eestis 129 looduskaitseala. Suurim neist on Alam-Pedja looduskaitseala.
Maastikukaitseala (mõne kaitseala puhul kasutatakse sünonüümina nimetust „looduspark”) on kaitseala, mis on moodustatud maastiku säilitamiseks, kaitsmiseks, uurimiseks, tutvustamiseks ja kasutamise reguleerimiseks. 1. I 2002 oli Eestis 91 maastikukaitseala. Praegu on Eestis 151 maastikukaitseala. Maastikukaitseala eritüübid on park, arboreetum ja puistu, neid oli 2011. aastal kokku 546 (2002. aastal 445). Maastikukaitseala võimalikud vööndid on sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd.

Eestis on veel selliseid kaitsealu, mille kaitsekorda ja kaitse-eeskirja pole veel jõutud uuendada ning ajapikku muudetakse need alad (enamasti) maastikukaitsealadeks, hoiualadeks, püsielupakadeks, liidetakse mingi teise kaitsealaga või kaotatakse üldse ära (pole enam, mida kaitsta). Selliseid vana staatusega kaitsealu oli Eestis 1. I 2012 seisuga 129.

Kaitsealad täidavad reeglina mitut eesmärki (nii rahvusvahelisi kui ka rahvuslikke). Näiteks moodustati 1981 nn soode sõja tulemusena suuremate soode ja soostike säilitamiseks 28 kaitseala (sookaitseala). Paljud sookaitsealad on saanud nüüdseks uued kaitse-eeskirjad ning nad täidavad ka muid kaitse-eesmärke, mitu sookaitseala on liidetud teiste kaitsealadega (näiteks on selliselt moodustatud Soomaa rahvuspark). Luuakse kaitsealasid, mille esmane kaitse-eesmärk on metsa-, niidu- jt koosluste kaitse. Paljude kaitsealade moodustamisel on arvestatud Euroopa Liidu linnu- ja loodusdirektiivi nõuetega ning neist tuleneva Natura 2000 alade võrgustiku rajamisega.

Rahvusvahelistest võrgustikest on tuntuimad rahvusvahelise tähtsusega märgalade ehk Ramsari-alade võrgustik, kuhu 1. I 2011 kuulus Eestist 12 ala, biosfäärikaitsealade võrgustik, kuhu kuulub Lääne-Eesti saarestiku biosfäärikaitseala, ja tähtsate linnualade (ingliskeelne lühend IBA) võrgustik. Igal võrgustikul on oma eesmärk (eesmärgid) ja seetõttu on sellesse kuuluvate alade valimise kriteeriumid erinevad. Erinevused väljenduvad nii väärtustes kui ka kaitse korraldamises.