Eesti esimese looduskaitse seaduse teostumisel oli võtmefiguuriks Teodor Lippmaa

Eesti esimene looduskaitseinspektor oli Gustav Vilbaste

Looduskaitse seaduse juubeliks välja antud raamatu „Esimene Eesti looduskaitse seadus” (2006) esikaas

Looduskaitse alased seadused Eestis enne Teist maailmasõda

• 1935 võeti vastu Eesti esimene looduskaitseseadus, mis korraldas looduse kaitset mitte ainult kaitsealadel, vaid ka mujal riigis. Selle seaduse alusel moodustati Looduskaitse Nõukogu (esimees Teodor Lippmaa) ja Riigiparkide Valitsus (juhataja Peeter Päts). Tegeliku looduskaitse teostumine toimus Riigiparkide Valitsuse koosseisu kuuluva looduskaitseinspektori kaudu, kellel oli looduskaitseusaldusmeestest koosnev võrgustik. 1936 alustas tööd esimene riiklik looduskaitseinspektor – Gustav Vilbaste. Ta koostas looduskaitseregistri, kuhu koondas andmed kõigi kaitsealuste objektide kohta. Registrisse tehtud kanded kinnitati Riigiparkide Valitsuse direktori või looduskaitsenspektori allkirjaga. Ühtekokku oli registris 549 sissekannet, esimesena kanti sinna  1936. aastal Rava tammed Järvamaal, viimane sissekanne tehti 22. II 1941 Mäo mõisapargi elupuude kohta. G. Vilbaste algatas kaitsealuste objektide looduses tähistamise ja organiseeris ülemaalise usaldusmeeste võrgu. See koosnes valdavalt kooliõpetajatest ja metsameestest, kokku üle 500 inimese.
• 1938 võeti loodushoiuseaduse nimetuse all vastu teine looduskaitseseadus, mille reguleerimisala laienes turismile, avalikele parkidele, iluväljakutele ja kodukaunistamisele; moodustati sellealane valitsemisasutus – Loodushoiu ja Turismi Instituut (kaotati 1940), mille eesotsas seisis direktor P. Päts. 1940. aastaks oli Eestis kokku 47 metsa-, taimestiku-, raba-, linnu-, tervismuda- ja geoloogilist kaitseala ning üle 200 kaitsealuse põlispuu ja rändrahnu. Kaitse alla oli võetud ka 80 parki ning hulk taime- ja loomaliike.

Looduskaitse alased seadused Eestis pärast Teist maailmasõda

• 1957 jõustunud looduskaitseseadus reguleeris looduskaitselist tegevust aastani 1990. Tollases NSV Liidus oli see üldse esimene looduskaitseseadus. Selle alusel moodustati Eestisse esimesed pärastsõjaaegsed riiklikud looduskaitsealad ning mitu maastiku-, taimestiku-, linnustiku ja muud kaitseala. Kaitse all oli ka kohaliku tähtsusega objekte. 1980. aastate keskel oli seaduse alusel kaitse alla võetud üle 7% Eesti territooriumist, 215 looma- ja 119 taimeliiki ning 749 üksikobjekti.
• 1990 jõustus seadus, mis kandis nime Seadus Eesti looduse kaitsest, kuid see jäi peagi ajale jalgu.
• 1994. aastal võeti vastu kaitstavate loodusobjektide seadus (lühendatult KLOS). See Eesti viies taoline seadus pidi arvestama suuri muutusi Eesti riigikorralduses ja omandisuhetes. 2001. aastal tehti seadusesse mõningaid muudatusi. Eesti looduskaitsealases töös juhinduti sellest kuni 2004. aastal kehtima hakanud looduskaitseseaduseni (LKS). KLOS kehtestas erilist kaitset vajavate loodusobjektide kaitse alla võtmise korra ja kaitse olemuse ning sätestas maaomanike ja -valdajate ning teiste isikute õigused ja kohustused kaitstavate loodusobjektide suhtes. Seadus hõlmas kaitsealasid, kaitstavaid looduse üksikobjekte, kaitsealuseid liike, kivistisi ja mineraale. KLOS-i kaitsealad olid rahvuspargid, looduskaitsealad, maastikukaitsealad (sealhulgas kaitsealused pargid) ja programmialad. Kaitstavate looduse üksikobjektide hulka kuulusid üksikud puud, puude rühmad, kivid, kivikülvid, joad, astangud, järved, mäed, karstivormid jm. Kaitse alla võetud üksikobjekti ümber moodustati kuni 50 m raadiuses kaitsevöönd. Maavaldaja oli kohustatud üksikobjekti seisundi ja selle ümbruse korrastamise eest hoolt kandma.

Kaitsealused liigid jagunesid KLOS-i alusel kolme kaitsekategooriasse. I kaitsekategooriasse kuulusid enamasti vähenenud arvukuse ning kriitilise piirini rikutud elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses olnuks ohutegurite toime jätkumise korral kaheldav. KLOS sisaldas I kaitsekategooria liikide nimekirja. KLOS-iga kehtestati ka kõigi kaitsealuste liikide kaitse kord. Kaitsealuste liikide elu-, sigimis- ja pesitsuspaikade, rändeteede ning kasvukohtade kahjustamine oli keelatud. I kaitsekategooria liigi kasvu- või elukohta moodustati kaitseala. Ka II ja III kaitsekategooria liigi püsielupaiga säilimiseks moodustati kaitseala, kui muude kaitseabinõudega polnud võimalik tagada selle liigi säilimist.

• 2004 võeti Eestis vastu järjekorras kuues looduskaitseseadus. Vajadus uue seaduse järele tulenes ka ühinemisest Euroopa Liiduga. LKS-is on paljus arvestatud KLOS-i sätetega. Viimased muudatused seadusesse tehti 2010. aastal. Praeguse redaktsiooni alusel on kaitstavad loodusobjektid kaitsealad (rahvuspargid, looduskaitsealad ja maastikukaitsealad), hoiualad, püsielupaigad, kaitsealused liigid, kivistised ja mineraalid, kaitstavad looduse üksikobjektid (allikas, juga, järv, pinnavorm, puu ja puuderühm, rändrahn ja kivikülv) ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstavad loodusobjektid. Kaitseala või hoiuala moodustamist kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega, püsielupaiga puhul keskkonnaminister oma määrusega. I või II kaitsekategooria liigid kinnitab oma määrusega Vabariigi Valitsus, määrus sisaldab ka nende liikide loetelu. III kaitsekategooria liigid kinnitab keskkonnaminister, vastav määrus sisaldab ka liigiloendi. Keskkonnaministri pädevuses on ka haruldaste mineraalide, haruldaste või ohustatud kivististe ning looduse üksikobjektide kaitse alla võtmine ja ta annab välja sellekohase määruse.

Võrreldes KLOS-iga on LKS-is lisandunud hoiuala, püsielupaik ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav loodusobjekt. Nagu varasemaid mõisteid, defineerib LKS ka need mõisted. Nii on hoiuala elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused. Püsielupaik on väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv kaitsealuse looma sigimisala või muu perioodilise koondumise paik, kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht, lõhe või jõesilmu kudemispaik, pruunkaru talvitumispaik, jõevähi looduslik elupaik ja mägra rohkem kui kümne suudmega urulinnak. Kohaliku omavalitsuse tasandil on kaitstav loodusobjekt maastik, väärtuslik põllumaa, väärtuslik looduskooslus, maastiku üksikelement, park, haljasala või haljastuse üksikelement, mis ei ole kaitse alla võetud kaitstava looduse üksikobjektina ega paikne kaitsealal. Kohalike objektide kasutamise tingimused määratakse kohaliku omavalitsuse poolt.

Kaitseala, püsielupaiga ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsekord määratakse kaitse-eeskirjaga. Hoiualade ja kaitsealade kaitse korraldamiseks koostatakse kaitsekorralduskava, milles on kirjas olulised keskkonnategurid ja nende mõju loodusobjektile ning kaitse eesmärgid, nende saavutamiseks vajalikud tööd, tööde tegemise eelisjärjestus, ajakava ning maht. Kaitsekorralduskava kinnitab keskkonnaminister.

Kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis ei või ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta muuta katastriüksuse kõlvikute piire ega kõlviku sihtotstarvet, koostada maakorralduskava ja teostada maakorraldustoiminguid, väljastada metsamajandamiskava, kehtestada detailplaneeringut ja üldplaneeringut, anda nõusolekut väikeehitise, sealhulgas lautri või paadisilla ehitamiseks, anda projekteerimistingimusi, anda ehitusluba ja rajada uut veekogu, mille pindala on suurem kui viis ruutmeetrit.

Sätestatud on ka kaitstaval alal liikumise kord, mille järgi on kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis või hoiualal olevad või kaitstava looduse üksikobjekti juurde viivad teed ja rajad avalikul kasutamisel päikesetõusust päikeseloojanguni ning kinnisasja valdaja ei tohi keelata sel ajal inimeste juurdepääsu kaitstavale loodusobjektile. Kuid õuemaal, kus asub kaitstav looduse üksikobjekt, võivad teised isikud viibida vaid omaniku loal. Inimeste viibimine loodusreservaadis on lubatud järelevalve ja päästetööde ajal ning loodusobjekti valitsemise ja kaitse korraldamise eesmärgil. Teadustegevuse ning loodusobjektide seisundi jälgimise ja hindamise eesmärgil tohib loodusreservaadis viibida vaid kaitse korraldaja nõusolekul.

Kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuvate poollooduslike koosluste (näiteks puisniidu) säilimiseks tehtava töö eest makstakse loodushoiutoetust.

LKS näeb ette ka osalemise EL-i Natura 2000 võrgustiku moodustamises. See võrgustik koosneb Eesti sellistest linnu- ja loodusaladest, millel on Euroopa Ühenduse Nõukogu looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitset käsitleva direktiivi kohaselt üleeuroopaline tähtsus.

EE 11, 2002 (R. Rannap); muudetud 2012