Tagasi ETBL-i avalehele

Alam-Pedja looduskaitseala

Alam-Pedja looduskaitseala. Vaade Kirna tornist Pedja jõele

Alam-Pedja looduskaitseala asub Jõgevamaal Põltsamaa ja Puurmani, Tartumaal LaevaPuhja, Rannu ja Tähtvere ning Viljandimaal Kolga-Jaani ja Kõo valla piires Võrtsjärve madaliku ürgseima ilmega osas kahe lahustükina; pindala 34 219,4 ha (Eesti suurim looduskaitseala). Asutatud 1994 rikkumata veerežiimiga tervikliku maastiku kaitseks, 2007. aastast on praegused piirid ja kaitse-eeskiri.

Kaitsealal on laiaulatuslikke soid (suurimad on Laeva, Põltsamaa-Umbusi soostik), erinevaid metsatüüpe (sh haruldasi humalatega lammimetsi), suuri vanajõgedega jõgesid ning luhaalasid. Eripäraks on harukordselt hõre inimasustus. Sood on lauka- ja älverikkad (neid on kokku üle 2000, eriti iseloomulikud laukad on Põltsamaa rabas), nad on kasvu- ja elupaigaks paljudele haruldastele taimedele ning ohustatud linnuliikidele, sh meri-, kalju- ja kalakotkale (kõik looduskaitse I kaitsekategooria liigid) ning metsisele (looduskaitse II kaitsekategooria). Kaitseala eraldi lahustükina on loodes paiknev Soosaare raba. Ka luhaalad on tähtsad ohustatud linnuliikide (sh suur- ja väike-konnakotka ning tutka, kõik looduskaitse I kaitsekategooria, ning rohunepi, looduskaitse II kategooria) elupaigad. Kevadel ja sügisel peatuvad kaitsealal läbirändavad veelinnud. Kokku on pesitsejaid linde umbes 160 liiki, kaitsealal on mitu rohunepi ja tedre mänguplatsi. Kaitseala lõunapiir on Emajõgi, selle vanajõed on olulised kalade kudealad. Suurveeajal (peamiselt kevaditi) on Emajõe luht ulatuslikul alal üle ujutatud. Kaitsealal on kaks looduse õpperada – Kirna (6,8 km) ja Selli-Sillaotsa (4,7 km). Alam-Pedja looduskaitseala tutvustavad Alam-Pedja looduskeskus (asub Kirna õppekeskuses) ja Palupõhja looduskool.

1997. aastast kuulub kaitseala rahvusvahelise tähtsusega märgalade (Ramsari alade) hulka ning 2004. aastast Euroopa Liidu Natura kaitsealade võrgustikku.

Kirjandus

  • Alam-Pedja looduskaitseala. Koostanud Arne Ader ja Einar Tammur. Tallinn, 1997

EE 12, 2003; muudetud 2013