Tagasi ETBL-i avalehele

Põltsamaa-Umbusi soostik

Põltsamaa-Umbusi soostik asub Võrtsjärve nõo põhjaosas Põltsamaa ja Pedja jõe vahelisel alal; 8960 ha. Soostikus eristatakse kahte suurt raba – Põltsamaa raba ja Umbusi raba, mida teineteisest eraldab Umbusi jõgi. Soostiku kesk- ja edelaosa hõlmav suur Põltsamaa raba ulatub Põltsamaa jõe alamjooksu vasakkaldaalal Kamarist Rõikani ja Utsali lähedal Pedja jõeni. Väikesed jõed ja ojad jagavad Põltsamaa raba omakorda mitmeks osamassiiviks ehk väikeseks rabaks: Kalsa, Epru, Peterna, Keelepera ja Torni. Umbusi rabas eraldatakse 3 osamassiivi, millest suurim on põhjaosas asuv Madise raba, mis ulatub Pikknurme jõeni. Mõlemad suured rabad kõrgenevad järsu rinnakuna kumeraks lavaks. Rabanõlvade teket on ilmselt soodustanud Võrtsjärve lähedus (10 km), kust sügisel kandub siia lõuna- ja edelatuultega täiendavat soojust. Niisked, soojemad õhumassiivid pikendavad vegetatsiooniperioodi, suurendavad turbalasundi juurdekasvu ning järsuma rabanõlva kujunemist. Valdavad on lageälve- ja laukaraba. Servaaladel paikneb madalsoometsa.

Turbamaardla ala on 7147 ha. Turbalasundi paksus on kuni 8,5 m, selle all leidub järvelupja. Umbusi soo kirdeosas asub 65 ha suurune freesturbaväli, kust toodetakase aiandusturvast. 2011. aastal kaevandas AS Tara-Torf Umbusi maardlast 0,6 tuhat t hästilagunenud turvast ja 3,6 tuhat t vähelagunenud turvast.

Umbusi raba lõunaservas on mesoliitikumi asulakoht.

1950. aastaist 1992. aastani oli suur osa Põltsamaa-Umbusi soostikku ning Sangla soostiku Laeva soo Vene lennuväe pommituspolügooniks.

Põltsamaa-Umbusi soostik jääb halduslikult suures osas Jõgeva maakonda kuid Põltsamaa jõe äärne Põltsamaa raba lääneserv  jääb Viljandi maakonna Kolga-Jaani valla piiresse. 

Põhiosa Põltsamaa-Umbusi soostikust kuulub Alam-Pedja looduskaitsealasse ja on kantud Eesti ürglooduse raamatu andmebaasi.

Kirjandus

  • R. Pirrus, E. Zirna. Õietolmuanalüüsi tulemustest Kirde- ja Kesk-Eesti holotseensetest setetest. – Eesti NSV TA Geoloogia Instituudi uurimused VII. Antropogeeni geoloogia. Tallinn, 1961
  • U. Valk. Eesti sood. Tallinn, 1988, lk 272
  • M. Orru. Eesti turbasood. Tallinn, 1995, lk 118
  • Alam-Pedja Looduskaitseala. Koostaja A. Arder ja E. Tammur. Tallinn, 1997, lk 19, 35–46
  • H. Kink, E. Andresmaa, M. Orru. Eesti soode hüdrogeoökoloogia. Tallinn, 1998, lk 118
  • H. Kink, A. Miidel. Loodusharulduste säilimine endistel sõjaväealadel. – Endise Nõukogude Liidu sõjaväe jääkreostus ja selle likvideerimine. Koostaja ja toimetaja A. Raukas, Tallinn, 1999, lk 95–109

EE 7, 1994; EE 12 2003; muudetud 2013