Eesti niidutaimkond

Niitude (rohumaade) ehk niidutaimkatte all mõistetakse puudeta või väheste puudega ala, mille taimkate koosneb valdavalt mitmeaastastest rohtsetest parasniiskete kasvukohtade taimedest ja kus on kujunenud rohukamar. Niidutaimestiku moodustavad erineva päritoluga liigid: selles on nii tüüpilisi metsataimi, stepi päritoluga taimi kui ka umbrohtusid. Niidutaimkonda kuuluvad aruniitude, lamminiitude, soostuvate niitude ja rannaniitude kasvukohatüübiklass.

Aruniitude klass

Harilik kukehari

Nõmm-liivatee

Lubikas

Aruniitude klassi kuuluvad niidud (loo-, nõmme-, palu-, sürja- ja pärisaruniidud) on levinud kuivadel või niisketel mineraalmuldadel.

• Looniidud (alvarid) on väga õhukese (mõnest sentimeetrist paarikümne sentimeetrini) muldkattega ja suhteliselt tasase pinnamoega paealadel. Kohati on karstumist. Valdavalt on sealsed kasvukohad kuivad või väga kuivad, ajuti, eelkõige kevaditi võivad sulglohud ja karstialad olla veega täitunud. Muldadest on iseloomulikud kuivad või gleistunud paepealsed ja rähksed rendsiinad. Enamasti on looniidud tekkinud sekundaarselt inimtegevuse (raiete, karjatamise) mõjul varasemate loometsade asemele, esmatekkelisi (primaarseid) looniite leidub kõige õhema mullaga, tugevasti läbikuivavatel aladel. Taimedest on tüüpilised harilik ja valge kukehari (Sedum acre ja S. album), harilik koldrohi (Anthyllis vulneraria), kuldkann (Helianthemum nummularium) ja hobumadar (Galium verum), niiskemates paikades ka lubikas (Sesleria caerulea), vesihaljas tarn (Carex flacca) ja sinihelmikas (Molinia caerulea). Looniite on karbonaatkivimite avamustel Harju lavamaal ja Viru lavamaal, Lääne- ja Pärnumaal ning saartel.
• Nõmmeniite leidub lainja või enam-vähem tasase pinnamoega sanduritel, lamedatel rannavallidel ja kinnistunud luidetel. Iseloomulikud on õhukesed kuni keskmise sügavusega leetunud liivmullad. Nõmmeniidud on kujunenud raiete või põlengute tagajärjel nõmmemetsadest, esmased nõmmeniidud on tekkinud lahtiste luidete ja liivikute taimestumisel. Taimkate on tavaliselt hõre ja madalakasvuline, selles valdavad liivataimed: nõmm-liivatee (Thymus serpyllum), nõmmnelk (Dianthus arenarius), käokannus (Linaria vulgaris), lamba- ja liiv-aruhein (Festuca ovina ja F. sabulosa) jmt taim. Nõmmeniite leidub peamiselt läänesaartel ning Põhja-, Loode- ja Kagu-Eestis.
• Paluniidud paiknevad kõrgematel tasandikel, lamedatel kühmudel ja künnistel leetunud, gleistunud leetunud või näivleetunud saviliiv- ja liivsavimuldadel. Paluniidud on kujunenud palumetsadest, harvemini laanemetsadest, neid on ka endistel põllumaadel. Kooslused on suhteliselt liigivaesed, tüüpilised liigid on võnk-kastevars (Deschampsia flexuosa), harilik kastehein (Agrostis capillaris), punane ja lamba-aruhein (Festuca rubra ja F. ovina) ning jusshein (Nardus stricta). Paluniite leidub suhteliselt väikeste laikudena Kagu-Eesti lavamaal ja Kesk-Eesti tasandikul, mujal vähe.
• Sürjaniidud on omased madalatele karbonaadirikastele moreenkühmudele, künnistele, kuplitele ja oosidele. Nad on kujunenud sürjametsadest või kuivematest salumetsadest. Muldadest on tüüpilised keskmised või tüsedad rendsiinad, samuti kerge lõimisega leostunud või leetjad mullad. Lisaks mulla omadustele olenevad nii sürjaniitude kui ka pärisaruniitude taimkate ja nende liigiline koosseis inimese majanduslikust tegevusest ning sellest, millise loodusliku metsa kasvukohale on niit tekkinud. Iseloomulikud liigid on mägitarn (Carex montana), arukaerand (Helictotrichon pratense), aas- ja mägiristik (Trifolium pratense ja T. montanum), madal mustjuur (Scorzonera humilis) ja angerpist (Filipendula vulgaris).
• Pärisaruniidud asuvad peamiselt tasasel või lainjal reljeefil. Mulla niiskus võib üsna suures ulatuses varieeruda; need niidud kasvavad keskmise sügavusega rähksel rendsiinal, leostunud, leetjal või ka gleistunud leetjal mullal. Pärisaruniidud on enamasti puisniidud, kus puurinde liituvus võib olla kuni 0,3. Nad on kujunenud salumetsadest, harvemini liigirikkamatest laanemetsadest. Lisaks arukasele ja haavale kasvab kohati tamme ning saart. Rohurinne on tihe ja väga liigirikas, seda jaotatakse paljudeks kooslusetüüpideks. Ohtraimad on kõrrelised (lamba- ja punane aruhein, nurmikad – Poa spp., kasteheinad – Agrostis spp., keskmine värihein – Briza media, maarjahein, rohkesti kasvab ka liblikõielisi (ristikud – Trifolium spp., humal- ja sirplutsern – Medicago lupulina ja M. falcata, aas-seahernes – Lathyrus pratensis jt) ja rohundeid (harilik härghein – Melampyrum nemorosum, võililled, kortslehed jt).

Erinevate aruniitude tunnustaimi

Nõmmnelk

Kuldkann

Mägiristik

Aas-rebasesaba

Kortsleht

Aasnurmikas

Lamminiitude klass

Päideroog

Pilliroog

Lamminiidud ehk luhad paiknevad jõgede ning järvede üleujutatavatel lammidel. Neile on iseloomulikud lammi-kamar-, lammi-glei- või lammi-madalsoomullad. Lamminiitude taimkatte lopsaka kasvu tagavad tulvavee toodud toiteained. Üleujutuse kestus ning tulvaveega niidule toodud setete hulk sõltuvad lammi suhtelisest kõrgusest ja jõe voolukiirusest; sellest tuleneb ka taimekoosluste suur erinevus piki niiskusgradienti. Veekogude kaldaalal kasvab paljudes kohtades lammiroostikku, mille moodustavad kas pilliroog või päideroog (Phalaris arundinacea). Märjemaid lamminiite katab kõrge liigivaene tarnastik, veekogust kaugemal, lühemaaegse üleujutusega paikades kasvavad madalamad tarnad ning taimkate on liigirikkam. Lamminiidud on kujunenud raadatud lammimetsade asemele, pikaaegse üleujutusega aladel on paiguti ka esmaseid niite. Kui lamminiite enam ei niideta, nad võsastuvad või metsastuvad. Praeguseks on lamminiite säilinud kõige rohkem suuremate jõgede – Emajõe, Kasari, Pärnu, Põltsamaa ja Pedja jõe – lammidel ning järvede (nt Peipsi) ääres.

Soostuvate niitude klass

Soostuvad niidud paiknevad madalatel tasandikel ja nõgudes veega küllastunud toorhuumuselise horisondiga glei- või turvastunud gleimuldadel, mis asuvad väljaspool perioodiliste üleujutuste piirkonda. Need niidud on aruniitude ja madalsoode vahelised üleminekukooslused. Kuival ajal põhjavee tase alaneb ja mulla veesisaldus väheneb märgatavalt. Soostuvad niidud on kujunenud aruniitude soostudes või soostuvatest metsadest. Neid niite on kõige rohkem Lääne-Eestis.

Rannaniitude klass

Rannaniidud on kujunenud mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas. Iseloomulik on taimkatte vööndilisus; vööndite laius sõltub pinnamoest, setetest ning maapinna tõusunurgast. Ajuveevööndis (geolitoraalis), sooldunud ranniku-gleimullal või sooldunud ranniku turvastunud mullal taimkate enamasti veel kamarat ei moodusta. Tüüpilised liigid on siin tuderluga (Juncus gerardii), nadaheinad (Puccinellia spp.), rand-ogamalts (Salsola kali) ja rannikas (Glaux maritima). Pritsmevööndisse (epilitoraali) jäävad rannaniidud sarnanevad üldjoontes aruniitudega. Võsastumast takistab rannaniite eeskätt karjatamine, osalt ka niitmine; selle lakkamisel hakkab mere poolt sageli peale tungima roostik, sisemaa poolt kadastik või muu seesugune võsa.

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti taimkate
• Eesti taimkonnad

Kirjandus

• L. Laasimer. Eesti NSV taimkate. Tallinn, 1965
• H. Krall jt. Eesti NSV looduslike rohumaade tüübid ja tähtsamad taimekooslused. Tallinn, 1980
• J. Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn, 1997
• Eesti taimede määraja. Toimetaja M. Leht. Tartu, 1999

Välislingid

• Eesti niidud ja loopealsed Eesti Loodusmuuseumi kodulehel
• Pärandkoosluste Kaitse Ühing