mets
mets, maastiku osa ja ökosüsteem, mis on kujunenud puude koos kasvades ning milles ilmnevad nende mitmekülgne omavaheline mõju ja puude seos kasvukohatingimustega (nt pinnamoega, mullaga, mikrokliimaga). Metsaks nimetatakse sellist puude kogumit, mille pindala, kõrgus ja täius on niisugused, et võivad mõjutada ja muuta keskkonnaolusid. Metsakorralduses nimetatakse metsaks puude kogumit, mille täius on vähemalt 0,3 ja tagavara üle 30 m3/ha. Metsa kui suurima biomassiga taimekoosluse ja väga suure pindalaga (23% maismaast) biosfääriosa üleilmne tähtsus seisneb orgaanilise aine tootmises, hapniku ja süsiniku ringluses, talletunud biogeensete elementide kaitsmises väljauhtumise eest (metsades on 80–90% maismaa orgaanilisest ainest) ning õhkkonna gaasilise koostise reguleerimises. Metsas on tuule kiirus, päikesekiirguse intensiivsus ja maapinna soojuskiirgus väiksemad kui avamaal, seepärast on seal õhutemperatuuri ja niiskuse kõikumine ning auramine maapinnalt väiksem. Mets peab pinnases kinni sademeid, pidurdab vee äravoolu, mulla erosiooni ja tuulekannet, metsas moodustub maapinnal metsakõdu. Eriti oluline on mets mäestikes, metsastepialal, rannikul, linnade ümber ja puhkealadel – seal kahandab ta äärmuslike loodustegurite ja inimese tootmistegevuse kahjulikku mõju.
Metsade leviku ja laadi määrab peamiselt kliima: metsad vajavad kahest kalendrikuust pikemat taimekasvuperioodi, selle kestel peab keskmine õhutemperatuur olema kõrgem kui 10 °C ja sademeid vähemalt 50 mm. Metsaga kattunud ala pindala väljendatakse %-des riigi või piirkonna üldpindalast ja nimetatakse metsasuseks (Eestis on see veidi üle 50%). Eri kliimavöötmete metsade ruumilise struktuuri, muutuste rütmi ja floristilise koosseisu alusel eristatakse taiga (okasmetsa), laialehise (leht-) metsa, lähistroopilise igihalja metsa ja ekvatoriaalse vihmametsa vööndit.
Kasvukoha ja liigilise koosseisu järgi (sellest olenevad metsakasvatuslikud meetmed) eristatakse mitmesuguseid metsatüüpe. Metsataimkonna alusel eristatakse Eestis arumetsi, lammimetsi, soostuvaid metsi, soometsi ja kõdusoometsi. Arumetsad hõlmavad loometsi, nõmmemetsi, palumetsi, laanemetsi, sürjametsi ja salumetsi, soostuvad metsad soovikumetsi ja rabastuvaid metsi, soometsad madalsoometsi, siirdesoometsi ja rabametsi. Metsa võib jaotada puistuteks. Mets kui taimekooslus jaotatakse rinneteks: puu-, põõsa-, puhma-, rohu- ja samblarinne. Vanuse järgi eristatakse noorendikke, lati-, keskealisi, valmivaid ja küpseid metsi.
Mets on taastuv loodusvara, lisaks looduslikule metsauuendusele võib saada uue metsapõlvkonna ka külvates või istutades (metsakultuur). Intensiivse metsakasutuse korral tarvitatakse peale puidu ka vaiku, koort, okkaid ja lehti, metsa kõrvalsaadused on marjad, seened, seemned, puuviljad, taimede mahl, ravimtaimed ja jahiulukid. Mets on inimesele võimaldanud toitu, kütust ja kaitset juba inimkultuuri koidikul; ta on sügavalt mõjutanud rahvaste eluviisi, rahvakunsti ja -luulet.
Maakera metsade üldpindala on ligi 30 miljonit km2. Enamik metsa asub põhjapoolkera metsavööndis, mandrilises kliimas on seal valdav boreaalne оkasmets ehk taiga (pindala umbes 11 miljonit km2), sealt saadakse 2/3 maailma tarbepuidutoodangust. Okasmetsa peamised puud on kuusk, nulg, mänd ja lehis; raiestikel ja põlendikel asendavad neid ajutiselt lehtpuud (kask, haab). Okasmetsa allvöönd läheb üle lehtmetsa allvööndiks siirdelise segametsa (boreonemoraalse) allvööndina, sellesse kuulub ka Eesti. Mida merelisem on kliima, seda rohkem on lehtpuumetsi. Parasvöötme lõunaosas on lehtpuud ülekaalus, püsivaid metsi moodustavad seal pöök, valgepöök, tamm, pärn, jalakas, vaher ja teised laialehised puud. Lähistroopika merelistel aladel kasvab igihaljaid loorberilehiseid metsi (Vahemere maadel vähe säilinud loorberi- ja korgitammemetsi), mandrilises kliimas kõvalehiseid metsi (nt Austraalia eukalüptimetsad). Troopikas on metsad mitmerindelised ja eriti liigirohked, kuid neid majandatakse halvasti ja nende rohke raadamine kätkeb ohtu biosfääri seisundile. Palavvöötmes on nii igihaljaid vihmametsi (sademerohkeil aladel), poolheitlehiseid vihma- ja savannimetsi kui ka talvehaljaid hõrendikke. Mägedes kasvab olenevalt taimestiku- ja kõrgusvööndist ning kliimast okasmetsi ning heitlehiseid ja igihaljaid Iehtmetsi.
Metsa aineringe kiirust peegeldab taimse massi aastane juurdekasv hektari kohta: põhjataiga kuusikuis 5 t, kesktaiga kuusikuis 6–9 t, Ida-Euroopa tammikuis 8 t, Lääne-Euroopa pöögimetsades 12 t, Jaapani loorberilehistes metsades 20 t, Kongo nõo troopilistes vihmametsades 33 t. Puistu tagavara on suurim California sekvoiametsades (100-aastastes metsades 2000 tm/ha, vanemais kuni 6000 tm/ha). Eestis on puistu tagavara raieküpses ja vanemas metsas keskmiselt 235 tm/ha (olenevalt kasvukohast ja täiusest 80–700, suurim 1100 tm/ha).
Välislingid
EE 6, 1992; VE, 2006; EME 2, 2009 (Ü. Tamm)