Harilik kadakas

okaspuud (Coniferopsida ehk Pinopsida ehk Pinatae), paljasseemnetaimede klass; 11 sugukonda, sh 4 välja­surnud liikidega sugukonda – Lebachiaceae, Voltziaceae, Cheirolepiaceae, Protopinaceae – ning 7 nüüdisaegset sugukonda – männilised (Pinaceae), küpressilised (Cupressaceae), sooküpressilised (Taxodiaceae), araukaarialised (Araucariaceae), kivijugapuulised (Podocarpaceae), peajugapuulised (Cephalotaxaceae) ja jugapuulised (Taxaceae); kaks viimast liigitatakse mõnikord omaette jugapuude (Taxopsida) klassi. Okaspuid on üle 60 perekonna (umbes 600 liiki), neist lehis, ebalehis (Pseudolarix), metasekvoia, sooküpress ja glüptostrobus (Glyptostrobus) on heitlehised.

Esimesed okaspuud kasvasid Karbonis. Enamiku nüüdis­aegsete okaspuude perekondade levila suurenes Juura- ja Kriidi­ajastul, veelgi enam Paleogeenis ja Neogeenis, nad ulatusid kaugele põhja (Teravmägedele, Gröönimaa­le) ja lõunasse (Antarktisesse). Valdav osa säilinud endeemseist ja reliktseist okaspuuperekondadest on Vaikse ookeani aäres, kus neid kaitsesid jäätumiste eest mäestikud (nt Kagu-Hiinas kasvab 10 reliktset perekonda). Boreaalne okasmets ehk taiga asub peamiselt 50–70° pl vahel. Metsade põhjapiiril kasva­vad Euraasias harilik mänd, siberi kuusk, siberi ja dauuria lehis (viimasel põhjapoolseimad okaspuupuistud, Taimõril 72°30' pl), Põhja-Ameerikas ameerika lehis, kanada ja must kuusk (kuni 70° pl). Okasmetsad on troopi­listega võrreldes liikide ja taimede eluvormide poo­lest vaesemad ning nende produktiivsus on 2–3 kor­da väiksem – biomassi on keskmiselt 200 t/ha. Okas­metsad katavad üle 8% maismaast. 

Eestis kasvavad looduslikult harilik mänd, harilik kuusk, harilik kadakas ja harilik jugapuu, okasmetsi on Eesti metsadest 51%. Eestis on katsetatud umbes sadakonna võõrliigi kasvata­mist, põhiliselt haljastuses, mõne liigiga on rajatud ka metsakultuure.

Okaspuu paljunemine

Suurem osa okaspuid on ühekojalised ühesuguliste õitega tuultolmlejad puud ja põõsad. Isaskäbid koosnevad käbiteljele kinnitunud palju­dest tolmulehtedest, mille alaküljel paiknevates tolmupesades on arvukalt õhupõie või ilma selleta tolmuterasid. Isaskäbid asetsevad üksikult või kogu­mikuna kas võrsete tipus või okaste kaenlas ning pärast tolmlemist kuivavad ja varisevad. Noored emaskäbid koosnevad käbi teljele kinnitunud palju­dest kattesoomustest, mille kaenlas asuvad enamasti kahe seemnealgmega seemnesoomused. Küpsed emaskäbid on puitunud seemne- ja kattesoomustega või lihakate soomustega marjataolised käbid (nt kadakal). Jugapuulistel areneb vili üksikõiest. Seemned valmivad okaspuudel õitsemisaasta sügiseks või 2. ja isegi 3. aastal, nad on kas puitunud või nahkja seemnekestaga. Seemned on kas tiivutud, ühepoolse kileja lennutiivaga või kahe kitsa külgmise tiivaga. Valminud käbid asuvad puudel püstiselt, rippuvalt või kasvavad mitmes suunas ümber võrse. Suurim käbi on suhkrumännil (Pinus lambertiana; pikkus kuni 70 cm) ja raskeim Bidwilli araukaarial (Araucaria bidwillii; mass kuni 4 kg ). Okaspuude lehed on nõeljad või lineaalsed (okkad) või soomusekujulised, harva süstjad või elliptilised, asetsevad pikkvõrsetel ühekaupa spiraalselt, vastakuti või männaseliselt ning lühivõrsetel mitmekaupa kimbus; lehed on kuni 50 cm pikkused, nad võivad püsida igihaljastel liikidel 2 aastat või rohkem (araukaariatel kuni 20 aastat). Okaspuude võra on enamasti koonusjas või laikoonusjas, halbades kasvuoludes ka ebakorrapärane, madal, mõnel roomav. Okaspuude puit koosneb suures osas trahheiididest, mis on omavahel ühendatud koobaspooridega, puidus on ka parenhüümirakke. Enamikul okaspuudel on puidus, koores, okastes ja käbi­des vaigukäigud, mõnel liigil ka vaigurakud. Puidu tihedus on 400–600 kg/m³.

Maailma vanim puu on igimänd (Pinus longaeva; vanus umbes 4800 aastat), kõrgeim puu on ranniksekvoia (kõrgus 115,5 m). Jämedaim okaspuu on mammutipuu ehk hiidsekvoia (Sequoiadendron giganteum; tüve Ø 8,85 m). Eesti kõrgeimad okaspuud (ühtlasi kõrgeimad puud) on olnud Järvselja kuused (48 m).

Okaspuudest valmistatakse ümarpuitu, saematerjali, puitplaate, spooni, tselluloosi, sütt, tõrva, vaiku, õli, vitamiine ja karotiine ning neid kasutatakse küt­teks. Okaspuud on asendamatud haljastuses, luiteliivade kinnistamisel ja erosioonimetsade rajamisel. Okaspuid kahjustavad seenhaigused (nt juurepess, külmaseen), putukad (nt männikärsakad, üraskid, okkakahjurid), imetajad (nt põder, metskits, närilised) ja linnud. 1970. aastaist on okasmetsi kohati (eriti Kesk-Euroopas ja Kanadas, ka Eestis) kahjustanud väävel- ja lämmastikoksiide sisaldavad happelise reaktsioo­niga sademed.

Välislingid

• Okaspuu ei andesta hooldusel tehtud vigu Aed ja Kodu kodulehel
• H. Relve. Maailma ürgseimas okaspuumetsas. – Horisont 2009, 1

EE 7, 1994; VE, 2006; EME 2, 2009 (I. Sibul); muudetud 2011