Tagasi ETBL-i avalehele

tolmlemine

Tolmlemine

tolmlemine, tolmuterade kandumine taime emakasuudmele või seemnealgmele. Tolmlemisele järgneb viljastumine. Isetolmlemise puhul pärinevad tolmuterad samalt taimelt (kas ühe taime isasõitelt sama taime emasõitele – risttolmlemine – või sama õie tolmukatelt emakasuudmele), võõrtolmlemise puhul teiselt taimelt (risttolmlemine teise taime õietolmuga). Evolutsioonis on osutunud otstarbekamaks tugevamat järglaskonda tagav võõrtolmlemine. Isetolmlemist väldivad tolmuterade ja emakasuudme eriaegne valmimine (protandria, protogüünia), heterostüülia, õite ühesugulisus ja taimede kahekojalisus. Õietolmu kannavad tuul (tuultolmlemine ehk anemofiilia ehk anemogaamia), vesi (vesitolmlemine ehk hüdrogaamia) ja loomad (loomtolmlemine ehk zoogaamia), eriti putukad (putuktolmlemine ehk entomofiilia ehk entomogaamia). Mõningaid troopika õistaimi tolmeldavad ka linnud (lindtolmlemine ehk ornitoflilia ehk ornitogaamia) ja nahkhiired (nahkhiirtolmlemine ehk hiropterogaamia).

Õistaimed on valdavalt putuktolmlejad. Putuktolmlemist soodustab see, et nende õied on eredavärvilised ja lõhnavad ning sisaldavad nektarit, õietolm on kleepuv ja paljudel (nt liblik- ja huulõielistel) on õie ehitus kohastunud putuka kehaga. Peamised tolmeldajad on nektarist ja tolmuteradest toituvad kiletiivalised, kahetiivalised ja liblikalised, vähem kannavad õietolmu mardikalised. Kui sobivaid putukaid ei ole, võib mõnel puhul ka putuktolmlejail taimedel (nt tulikalistel) toimuda tuultolmlemine. Tuultolmlejail on enamasti väikesed, katteta või kileja kattega õied, neis valmib väga ohtralt kuiva ja kerget õietolmu.

Kõige algelisem oli ürgne tuultolmlemine, evolutsioonis järgnes sellele putukate ja teiste vahendajate abil toimuv puutetolmlemine; hiljem tekkisid mitut laadi loomtolmlemine ja sekundaarne tuultolmlemine (nt kaselistel).

Puuviljanduses on oluline teada, milline sort mingit teist sorti tolmeldab (kõik sordid ei tolmle omavahel).

EE 9, 1996; EME 2, 2009 (M. Paivel)