vitamiinid, madalmolekulaarsed bioaktiivsed orgaa­nilised ühendid, mis on kõigi organismide jaoks hädavajalikud. Vitamiinid osalevad ainevahetuses (koensüümidena), kuid inimese ja loomade organism neid iseseivalt peaaegu üldse ei sünteesi. Vitamiinid erinevad üksteisest nii koostise, ehituse kui ka funktsiooni poolest. Toimivad orga­nismis enamasti katalüsaatoritena, neid on rakku­des ja kudedes väga väikestes kogustes. Nüüdisajal tuntakse üle 20 vitamiini. Tähistatakse A, B, C, D, E, K jne ning indeksitega B₁, B₂, B₅ jne. Peale nende on kasutusel ka keemilised nimetused: A-vitamiin – retinool ehk akseroftool, B₁-vitamiin – tiamiin, E-vitamiin – tokotrienool jne. Vitamiinide klassifitseerimise alus on lahustuvus lipiidides (rasvlahustuvad vitamiinid) või vees. Lipiidides lahustu­vad A-, D-, E-, Q-, F- ja K-vitamiin. Nende puhul märgib sama täht sarnase ehituse ja sama toimega ühendite rühma, mille üksikesindaja nimetus on vitameer (isoteel). Näiteks vitameer A₁, vitameer A₂  jne. Organism on võimeline ladestama rasvlahustuvaid vitamiine koos lipiididega maksa. Vees lahustuvad B-rühma vitamiinid ja C-vitamiin ei deponeeru organismis. Mõnel juhul sünteesi­vad taimed ja mikroobid vitamiine mitte valmis kujul, vaid provitamiinina (näiteks A-vitamiini asemel on taimedes tema provitamiinid karotenoidid). Vitamiinide pikaajaline puu­dumine loomade söödas viib raskete sümptomitega ainevahetushäireteni, avitaminoosideni. Mõõdukat vitamiinide vaegust nimetatakse hüpovitaminoosiks, vitamiinide liiasust hüpervitaminoosiks.

Inimesele ja ka loomadele on vitamiinid asendamatud mikrotoitained, mida organism vajab ööpäevas väga väikestes kogustes – mikrogrammidest milligrammideni. Vitamiinid ei anna organismile energiat ega ole rakkude ja kudede ehituselemendid. Inimese põhilised vitamiinide allikad on toit (valdava osa annab taimtoit), seedekulgla mikrofloora ja vitamiinipreparaadid.

Mikroobidel, seentel, taimedel ja loomadel on erisugune vitamiinide sünteesimise võime. Täiuslikemad vitamiinide sünteesijad on taimed ning osa mikroobe ja seeni, nad on prototroofsed (prototroofid). Loomorganismid peavad vitamiine saama toidust, sest nad on enamiku vitamiinide suhtes auksotroofsed (auksotroofid). Inimese organism suudab sünteesida ainult mõnd vitamiini ja neidki siis, kui sobivad lähteühendid saadakse väliskeskkonnast. Sünteesivõime minetamine kui kohastumus tagab biokeemilise varu (näiteks ensüümide, energia, biomolekulide) kokkuhoiu, kuid suurendab organismi sõltuvust toidu kvaliteedist.

Vitamiinide uurimise ajaloos võib eristada kolme järku. Esmalt avastati toitumise ja haiguste vahelised seosed. Teine järk vitaminoloogias algas vitamiinide avastamise, eraldamise ja sünteesimisega. Täheldati, et kui toidus puuduvad erilised toitetegurid ehk vitamiinid, haigestuvad inimesed teatavatesse haigustesse (beribeerisse, skorbuuti, rahhiiti). Viimane klassikaline senituntud vitamiin (B-rühma vitamiin biotiin; varem nimetati ka H-vitamiiniks) avastati 1941, puhtal kujul eraldati seda 1948. Viimane vitamiini keemiline struktuurivalem selgitati 1956. Esimesed tehisvitamiinid sünteesiti 1933, viimasena sünteesiti in vitro vitamiin В₁₂ (1972). Kolmas järk vitaminoloogias on vitamiinide biokeemiliste ja ökogeneetiliste biofunktsioonide tuvastamine.

Vitamiine käsitletakse bioaktiivsete ühenditena, mis mõjutavad organismi ainevahetust tervikuna. Arvatakse, et iga isendi bioloogilisest eripärast johtuvalt on ka tema vitamiinitarve erisugune. Organismi ainevahetuse süsteemseks mõjutamiseks soovitatakse vitamiine tarvitada kompleksselt. Vitamiinide toime sõltub mitmeti üksteisest ja mõne vitamiini puudus või liig mõjutab ka teiste vitamiinide biotoimet. Inimorganismi vitamiinivaru ei ole küllaldane ja seetõttu on vitamiine vaja pidevalt seedekulgla (peamiselt toidu) kaudu juurde saada, vastasel juhul ilmneb vitamiinide vaegus. Seda võivad põhjustada toitumuslik-olmelised, füsioloogilised vms tegurid.

Vitamiinivaegus põhjustab hüpovitaminoosi, mis avaldub üldiste haigustunnustena (näiteks väsimus, kehamassi ja töövõime vähenemine, vastuvõtlikkus haigustele, sageli ka peavalu, lihaste ja liigeste valulikkus, südamepekslemine). Mingi kindla vitamiini puudus põhjustab avitaminoosi, mille puhul avalduvad konkreetsed kliinilised tunnused (nt C-vitamiini puuduse puhul skorbuudi tunnused, B₁ puuduse puhul närvivalu ja halvatused). Tekkepõhjustest tulenevalt jagunevad hüpo- ja avitaminoosid alimentaarseteks ehk toitumuslikeks, metaboolseteks ehk teisesteks ja polüetioloogilisteks ehk mitmepõhjuslikeks. Vitamiinipreparaatide, eriti rasvlahustuvate vitamiinide kauaaegsest liigtarbimisest võivad vitamiinid organismi kuhjuda ja võib tekkida hüpervitaminoos.

Kirjandus

• M. Zilmer jt. Vitamiinid. Tartu, 1996

Välislingid

• Vitamiinid veebisaidil Toitumine
• Vitamiinid Terviseameti kodulehel
• S. Rebane. Vitamiinid – kas ja mida võtta veebisaidil 24tundi

EE 10, 1998; VE, 2006; EME 2, 2009 (V. Sikk)