Inimese maks

maks (hepar, jecur), ainevahetus-, kaitse- ja nõristuselund, selgroogsete organismi suurim nääre, värvu­selt punakaspruun; paikneb diafragma taga. Maksas eristatakse eespoolset diafragmapinda ja tagapoolset sisusepinda. Maks loob vereplasma valke, desamineerib aminohappeid ja suunab kusiaine verre, muudab hemoglobiini lagunemisel tekkiva bilirubiini biliverdiiniks, sünteesib sapisoolasid, mis emulgeerivad sooles rasvu, ning talletab sahhariide (glükogeenina), rasvu (triglütseriididena), rauda (ferritiinina) ning vaske ja vitamiine. Maks kahjutustab ka mürgiseid aineid (kui ta ei suuda seda enam teha, ilmneb maksaväärastus). Looteeas ja mõnevõrra ka esimestel nädalatel pärast sündi toimib maks vereloomeelundina. Imetaja maksa anatoomilised osad on parem ja vasak maksasagar. Sea maksa mõlemad saga­rad on jagunenud kaheks: lateraalseks ja mediaalseks sagaraks. Sapipõie naabruses paikneb kolmnurkne ruutsagar. Sabasagaral on sabajätke. Koera maksal on vasak ja parem sagar samuti kaheks jagunenud, kuid ruutsagar on enam-vähem neljakandiline ning sabasagaral on hästi arenenud nibujätke. Veise maks paikneb paremal pool roiete all, sest kogu vasaku kõhuõõnepoole täidab eesmagu. Veise maksasagarad ei jagune osadeks. Sabasagara kõrval on neerujäljend, vasaku sagara sisusepinnal võrkmiku-, libediku- ja kiidekajäljend. Hobuse maksal on jagunenud lateraalseks ja mediaalseks sagaraks ainult vasak sagar. Sapipõit hobuse maksal ei ole. Kõigil loomadel paikneb maksa sisusepinnal maksavärat, selle kaudu sisenevad värati- ehk portaalveen ja maksaarter ning väljub kaksteistsõrmikusse suubuv ühine sapijuha. Suure osa verest toob maksa värativeen, mis kannab maost ja sooltest sinna toitainerikast verd. Sisusearterist algav maksaarter varustab maksa hapniku­rikka verega. Histoloogiliselt koosneb maks viie- või kuuekandilistest maksasagarikest (Ø 1–1,5 mm). Sea maksas, kus sagarikevahelist sidekude on palju, on sagarikud hästi nähtavad ka palja silmaga, teistel loomadel on neid raskem eristada. Ühelt poolt toob sagariku juurde verd värativeeni haru septaalveen, teiselt pool maksaarteri haru septaalarter. Nendest algavad sagarike vahel kulgevad interlobulaarveen ja -arter, mis koos interlobulaarse sapijuhakesega moo­dustavad maksatriaadi. Viimasest algavad perilobulaarveen ja -arter ning perilobulaarne sapijuhake. Nii perilobulaarveenist kui ka -arterist algavad lühikesed veresooned, mis kannavad vere maksapõrkade vahel paiknevatesse sinusoidsetesse verekapillaaridesse. Seega voolab sinusoidsetes verekapillaarides segaveri: maost ja sooltest pärinev toitainerikas ja hapniku­vaene ning maksaarterist pärinev hapnikurikas veri. Verekapillaaridest suunduvad toitained maksarakkudesse, kus nad muunduvad, osaliselt ka talletuvad (nt glükogeenina, vähemal määral triglütseriididena). Sinusoidsed kapillaarid suunavad vere algul tsentraalveeni, edasi sublobulaarveeni ning lõpuks väljub veri maksast maksaveenide kaudu. Maksarakkude vahel paiknevad ka sapikapillaarid, mille kaudu sapp suundub algul perilobulaarsetesse sapijuhakestesse, seejärel suuremate juhade kaudu ühi­sesse maksajuhasse, sealt sapipõide (sappi koguv elund) ja lõpuks ühise sapijuha kaudu kaksteistsõrmikusse.

Välislingid

• Maks Kunksmoori kodulehel
• Maks terviseõpetuse õppematerjalide kodulehel

VE, 2006; EME 2, 2009 (H. Kübar)