linn, kompaktse hoonestusega asula, millel on oma haldusorganid ja juriidilised õigused. Linn on oma ümbruskonda (tagamaad) teenindav keskus, kus peale tööstus-, ehitus- ja veondusettevõtete on kaubandus-, teenindus-, teadus-, kultuuri- jm asutusi; põllumajandusega tegeleva rahvastiku osatähtsus on linnas harilikult väga väike. Linnastumisega kaasneb linnamaastiku laienemine loodusmaastiku arvel; tekib ees- ja tütarlinnu, nende kasvades võib moodustuda linnastu. Linnu jaotatakse ajaloo (vanad linnad, uued linnad), peamise funktsiooni (pealinn, sadamalinn, kuurortinn) ja elanike arvu järgi (väikelinn, miljonilinn). Asulale linna nimetuse ja õiguste andmise tingimused on ajaloos palju muutunud ning on nüüdisajalgi riigiti erisugused (näiteks Jaapanis võib linnaks saada üle 30 000, Islandis üle 200 elanikuga asula).

Linnades on ajalooliselt, looduslikult, majanduslikult ja ehituslikult eristunud linnaosi (näiteks New Yorgis on 5 linnaosa), viimaste hulgas ühtse planeerimiskava järgi ehitatud piirkondi.

Linna seadusandlik organ on tavaliselt linna kodanike valitud omavalitsuslik esinduskogu (raad, linnavolikogu, linnanõukogu, counsil) ja täitevorgan linnavalitsus. 

Linnade olemust, teket ja arengut on maailmas põhjalikult uuritud, sellega tegelevad paljude eri valdkondade uurijad (ajaloolased, geograafid, sotsioloogid, majandusteadlased).

Linna ajalugu

Esimesed linnad tekkisid orjandusliku korra ajal IV–I aastatuhandel eKr Mesopotaamias, Egiptuses, Süürias, Väike-Aasias, Indias ja Hiinas. Esialgu olid nad orjandusriikide haldus- ja usu-, hiljem ka käsitöö- ja kaubanduskeskused. Kreekas moodustusid 8.–6. sajandil eKr polised, samal ajal hakkasid linnad tekkima Itaalias. Aleksander Suur jt hellenismi ajajärgu valitsejad rajasid linnu, et luua vallutatud aladel tugikohti. Mitu nende asutatud linna (Aleksandria, Antakya, Pergamon) kujunes suureks haldus-, kaubandus- ja käsitöökeskuseks. Antiikaja suurim linn oli Rooma (1. sajandil üle 1 miljoni elaniku). Feodaalsuhete tekkides läks võim linnades suurfeodaalidele. 6.–10. sajandil, kui valdav oli naturaalmajandus, minetasid linnad Lääne-Euroopas varasema tähtsuse, Idamaadel jätkus areng katkematult. Lääne-Euroopa linnad hakkasid uuesti kasvama 10.–12. sajandil (kõigepealt Itaalias, seejärel Madalmail, Prantsusmaal, Lääne- ja Lõuna-Saksamaal ning Inglismaal). Et suurfeodaalide võimu alt vabaneda, kehtestasid linnakodanikud paljudes linnades linnaõiguse ning moodustasid linnade liite (Hansa, Põhja-Itaalia linnade liit). Mõni Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa linn kujunes iseseisvaks Iinnriigiks. Linnade arengut kiirendasid kapitalistlike tootmissuhete tekkimine ja edenemine feodaalühiskonnas 15.–17. sajandil (Itaalias, Madalmaadel, Inglismaal, Prantsusmaal) ning eriti kapitalismi võidulepääs maailma tähtsaimais riikides 18.–19. sajandil. Toimus nn linnastumisplahvatus: 1800–1950 kasvas maailma rahvastik 2,8-kordseks, linnarahvastik 26-kordseks (272-st 716 miljonini). Pärast Teist maailmasõda on linnad kasvanud veel kiiremini. 1980 elas linnades 1,8 miljardit inimest (41,1% maailma rahvastikust), sh rohkem kui 100 000 elanikuga linnades 1108 miljonit (24%).

Kirjandus

• E. Kant. Tartu linnasüda. Tartu, 1924
• E. Kant. Tartu. Linn kui ümbrus ja organism. Tartu, 1927
• R. Pullat. Eesti linnad ja linlased. Tallinn, 1972
• R. Pullat. Linnad kodanlikus Eestis. Tallinn, 1978
• E. Kant. Linnad ja maastikud. Koostaja O. Kurs. Tartu, 1999

EE 5, 1990; EE 12, 2003; VE, 2006; A ja O. Miljon fakti, 2008; muudetud 2012