Tōkyō

Tōkyō

Shinjuku Gyoni park

Tōkyō

Tōkyō Dome ('Tōkyō kuppel') 17. III 1988 avatud 55 000-kohalisel staadionil korraldatakse ka kontserte ja näitusi, selle ümber on lõbustuspark Tōkyō Dome City

Tōkyō [-jo], Tokio (jaap 'idapealinn'), Jaapani pealinn, halduslikult Tōkyō prefektuur (õieti pealinnaprefektuur): 13 185 500 elanikku, 2188 km². Pealinnaprefektuur koosneb 23 eripiirkonnast (endise Tōkyō linna alal, 622 km², u 9 miljonit elanikku), millest igaühel on oma linnapea ja linnaga võrdsed õigused ning 39 omavalitsusest. Moodustab koos Yokohama, Kawasaki ja Chibaga maailma suurima linnastu: 35 682 000 elanikku, 13 572 km² (2011).

Asub Honshū kagurannikul Tōkyō lahe äares Sumidagawa jõe suudmes, prefektuuri koosseisus on ka Izu ja Ogasawara saared.

Majandus

Annab Jaapani tööstustoodangust umbes kolmandiku, tööstuse põhiharud on masina- (laevad, lennukid, autod), metalli-, elektroonika-, elektrotehnika-, naha-, keemia-, ravimi-, optika-, mööbli-, paberi-, puidu-, truki-, tekstiili- ja toidu- ainetööstus. Riigi suurim liiklussõlm. Shinjuku raudteejaam (üle 3 miljoni reisija päevas), Keihini sadamad moodustavad maailma suurima sadamapiirkonna (umbes pool Jaapani väliskaubandusest). Rahvusvaheline lennujaam asub Naritas, suurim kohalik lennujaam Hanedas. Kolmetasandiline Vikerkaaresild. Tōkyō on New Yorgi järel maailma suurimaid rahanduskeskusi, seal asuvad suured börsid ja monopolide peakorterid, messikeskus on Harumis.

Haridus ja kultuur

Tōkyō on tähtis kultuurikeskus, seal on Jaapani Teaduste Akadeemia (asutatud 1879), linnastus umbes 150 ülikooli, suurimad on Nihoni (asutatud 1903), Waseda (1882), Meiji (1881), Tokai (1942), Chuo (1885), Hosei (1880), Keio (1858) ja Tōkyō ülikool (1877). Palju on muid teadusasutusi, raamatukogusid, muuseume (sh Jaapani moodsa kunsti muuseum, teadusmuuseum, paberimuuseum, mõõgamuuseum) ja kultuuriasutusi (sh ajakohane ooperimaja).

Linnaehitus

Tōkyō jaguneb üla- ja all-linnaks (Shitamachi ja Yamanote). Ülalinnas asuvad valitsushooned (parlamendihoone, 1918–36; keisripalee, 1873–88), äri- ja ajaviitekeskus Ginza jm ärikeskusi, all-linnas on tööstus- ja töölislinnaosad ning sadamapiirkond. Tuntuimad pargid on keiserlik park, Ueno park (seal on ka loomaaed ja botaanikaaed) ning olümpiakülaga (1964) Yoyogi park. Tōkyō on ka paljude templitega usukeskus. Linnaosi ühendavad radiaalselt kulgevad maanteed (on ka tänavate kohal paiknevaid tasulisi kiirteid), peamiselt estakaadidele ehitatud elektriraudtee ja metroo (avatud 1927, liine 220 km). Linnast lahtuvad kiirraudteed Nagoyasse, Kyōtosse, Ōsakasse, Fukuokasse ja Niigatasse, Hamamatsucho raudteejaama ja Haneda lennujaama ühendab monorelss (13 km). Piirkonna seismilisuse tõttu valdab Tōkyōs madal ja kerge hoonestus, kõrghooneid (näiteks Shinjuku ärikeskus) hakati ehitama alles 20. sajandi viimaseil aastakümneil. Vaatamisväärsuste hulka kuuluvad Asakusa Kannoni (7. saj.), Sengakuji ja Zojoji tempel, kanalid, keisripaleesse viiv Nijubashi kivisild (1911), Eiffeli torni meenutav Tōkyō torn (1958; 333 m), olümpiarajatised (olümpiamängud 1964) ja Maarja katedraal (1964; viimased Kenzo Tange) ja palju parke.

Ajalugu

Vanimad inimasustuse jäljed pärinevad VIII aastatuhandest eKr. Keskajal oli praeguse X kohal Edo (jaap 'pääs lahele') küla, kuhu 1457 rajas oma linnuse väikeaadlik Ota Dokan (1432–86). 1590 läks Edo Tokugawade valdusse ja sai 1603 šoguni residentsina Jaapani tegelikuks pealinnaks. Linn ümbritseti tugevate kindlusemüüridega. 1636 valmis Šoguni- (nüüd keisri-) palee; 1633–1862 kohustati linnas elama suurfeodaalide perekondi, sinna asus elama palju kaupmehi, kunstnikke, teadlasi, kirjanikke jt. 1787 oli seal 1,4 miljonit elanikku. Meiji revolutsiooni ajal (1868) sai Edo keisri residentsiks ja ta nimetati Tōkyōks. 1943 ühendati linn Tōkyō prefektuuriga. Tōkyōt on tabanud tugevad maavärinad (1923, 2011) ja laastavad tulekahjud, 1944–45 tekitasid purustusi USA pommirünnakud.

Välislink

• Tōkyō valitsuse koduleht