Tagasi ETBL-i avalehele

Haapsalu

Haapsalu üldandmed
Elanike arv (2010)  11 618
Pindala (2011)  10,59 km2
Linna õigused  1279
Linnapea Urmas Sukles
Maakond  Läänemaa

Haapsalu, linn Lääne-Eestis Haapsalu lahe lõunarannikul, Läänemaa halduskeskus. Linnas asub ka Ridala valla keskus.

Haapsalus on maa-, linna-, ja vallavalitsus, politseijaoskond, piirivalvekordon, kodakondsus- ja migratsiooniameti teenindus, Läänemaa päästeosakond ja päästekomando.

   

Rahvastik

Haapsalu elanike arv
1782 600
1819 650
1851 1 700
1862 1 600
1881 2 700
1897 3 000
1913 4 100
1922 4 300
1934 4 600
1941 5 900
1959 8 600
1969 10 500
1980 13 600
1989 14 600
1991 15 000
1996 13 800
2000 12 100
2003 11 922
2006 11 774
2008 11 702
2010 11 618

Haapsalu lähedal asunud sõjalennuvälja sulgemise ja NSV Liidu sõjaväelaste lahkumise järel vähenes 1990. aastate I poolel linna elanike arv järsult ning elanikkonna rahvuslik koosseis muutus. Mitte-eestlasi oli 2000. aastal 20,4%.

Pärast 1994. aastat jätkunud rahvaarvu vähenemine on tulenenud peamiselt suurest tööpuudusest (töötleva tööstuse allakäik) ja väikesest sündimusest.

Haapsalu elanike vanuseline jaotus
Aasta Elanike arv Vanuserühm (aastad)
    0–14 15–64 üle 64
    arv % arv % arv %
1989 14 617 3489 24 9701 66 1427 10
2000 12 054 2261 19 7990 66 1803 15
2002 11 977 2089 17 8011 67 1877 16

Haridus, kultuur, tervishoid

Haapsalu jahtklubi 1907. aastal

Linnas on 2 gümnaasiumi (Haapsalu Gümnaasium, 2002/03. õa 1023, 2009/10. õa 649 õpilast; Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium, 503 (386) õpilast), 1 algkool, 3 huvikooli (kunsti-, muusika- ja spordikool), Haapsalu noorte huvikeskus, Iloni Imedemaa teemakeskus ja Haapsalu Sanatoorne Internaatkool (asutatud 1960) ning Nikolai Kool (endine vene gümnaasium). 1998 avati Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledž.

Tegutsevad Haapsalu Kultuurikeskus (selle koosseisus ka rahvateater Randlane), Läänemaa keskraamatukogu, Läänemaa Muuseum, Eesti Raudteemuuseum, Sidemuuseum ja Rannarootsi Muuseum. Igal suvel korraldatakse kultuuri- ja spordiürituste sarja – Valge Daami päevi.

Haapsalu on Eesti vanimaid ja tuntuimaid kuurorte, see tugineb lahest ammutatavale ravimudale. Meremuda võttis ravivahendina kasutusele arst Carl Abraham Hunnius, kelle eestvedamisel ehitati 1825 esimene ja 1845 teine mudaravila (suleti vastavalt 1940 ja 1953). Vanim tegutsev mudaravila (asutatud 1938) asub sanatooriumis Laine, uuemad on Bergfeldti Mudaravila (asutatud 1994) ning Fra Mare tervise- ja puhkekeskuse mudaravila (asutatud 1997). Üldse on Haapsalu lahes ravimuda 200 000 m3, kuid seoses Läänemere üldise saastumisega on selle kvaliteet langenud. Haapsalu ravimudast valmistatakse ravivedelikku humisooli. Eraettevõttele AS Haapsalu Kuurort kuuluvas spaahotellis Laine (endise sanatooriumi hoones) tehakse aastas taastusraviprotseduure enam kui 11 000 patsiendile.

Haapsalu lahte peetakse Eesti sportliku purjetamise ja jääpurjetamise hälliks. Haapsalus tegutses esimene Eesti jahtklubi (Eestimaa Merejahtklubi). 1988 rajati Haapsalusse uus purjespordikompleks, süvendati ka sadamabasseini. 1991 toimusid Haapsalu lahel jääpurjetamise Euroopa meistrivõistlused ja DN-klassi jääpurjekate Euroopa karikavõistlused. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel on edukalt esinenud Haapsalu jääpurjetajad ja vehklejad.

Haapsalu Turismiinfokeskus teenindas 2008. aastal kokku 19 457 külastajat, neist 74% olid välismaalased. Kingituste ja meenetena on väga hinnatud käsitsi kootud Haapsalu sallid ja rätid.

Spaahotell Laine

Ordulinnuses toimuvad kultuuriüritused

Ettevõtlus ja transport

Haapsalu töötajate jaotus tegevusalati
  1989 2000
Põllu-, jahi- ja metsamajandus 412 47
Kalandus 72 48
Mäetööstus 4 6
Töötlev tööstus 2192 1266
Energia- ja veevarustus 48 92
Ehitus 1304 400
Kaubandus; sõidukite ja kodumasinate remont 676 641
Hotellid ja restoranid 168 195
Veondus, laondus ja side 680 464
Rahandus 76 83
Kinnisvara-, üürimis- ja äritegevus 184 174
Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus 888 433
Haridus 544 443
Tervishoid ja sotsiaalhooldus 684 500
Muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus 652 286
Töötajaid kokku 8587 5094

Haapsalus oli töötajaid 2010. aastal 4780. Tähtsaimad töötleva tööstuse ettevõtted on õmblus- ja tekstiili-, puidu-, elektriseadmete tootmise ja toiduainetööstuse ettevõtted (sh kalatöötlemisettevõtted). Olulised firmad on rõivaste tootmisega tegelev OÜ Nurme Vabrik (Polar Tekstiil OÜ, OÜ PVMP-Ex), AS Maret-M (trikootooted) ja OÜ Morobell (kalatooted). Suured tööandjad on AS Harju Elekteri juhtmetsehh ja AS Est-Ttrans Kaubaveod (Eesti suurim jahutatud ja külmutatud kauba transpordifirma, Äripäeva Läänemaa edukaimate firmade 2009. aasta edetabelis teisel kohal, autotranspordiettevõtete seas esimene; käive 99,8 miljonit krooni). Kingituste ja meenetena on väga hinnatud käsitsi kootud Haapsalu sallid ja rätid. Haapsalu–Tallinna raudteeliin (104 km) on aastast 1995 reisiliikluseks suletud. Haapsalu–Risti–Tallinna maantee kaudu peetakse ühendust Põhja-Eestiga ja Haapsalu–Laiküla–Lihula–Pärnu maantee kaudu Lõuna-Eestiga. Külalissadamad on Veskiviigi jahisadam (esimene sadam Haapsalus, mis sai sadamapassi ja on kantud sadamaregistrisse; haldab Haapsalu Vana Jahtklubi OÜ) ja Suur-Holmi sadam (Grand Holm Marina; praegu suletud), kalasadamat püüdis arendada AS Westmer. Meresadam on linnast 9 kilomeetrit läänes asuv Rohuküla sadam, selle kaudu peetakse ka parvlaevaühendust Hiiumaa ja Vormsiga.

Haapsalu Turismiinfokeskus teenindas 2008. aastal kokku 19 457 külastajat, neist 74% olid välismaalased.

Hotell Promenaadi

Haapsalu raudteejaamas on raudteemuuseum

Linnaehitus

Vanem linnaosa paikneb kahe oosiga poolsaarel, mis jaotab Haapsalu lahe läänepoolseks Eeslaheks ja idas asuvaks Tagalaheks.

Haapsalu laht on paese põhjaga ja madalaveeline, maakerke ja roostumise tagajärjel lahe sügavus väheneb. Tugevasti liigestunud rannajoonega poolsaar sirutub loodesse kahe madala maaseljandikuna. Need on endised laiud, mis maakerke ja inimtegevuse tagajärjel on mandriga kokku kasvanud.

Seljandike (holmide) vahel paiknevad madalaveeline rannaabajas Suur viik ja 15 hektari suurune jäänukjärv Väike viik. Viimasel on Eeslahega vaid truubiühendus.

Haapsalu kliima on mereline. Sademeid langeb 600–650 mm/a. Linna piires asuvad ka tähtsad puhkepaigad Paralepa rand ja Paralepa parkmets. Eeslahes paiknevad väikesed laiud Kajakarahu, Karurahu ja Mallerahu.

Haapsalu parkidest on tuntuimad lossipark (hakati rajama 19. sajandi keskel Karl Arthur Hunniuse algatusel), Rudolf Tobiase park ning muuseumiesine park (istutatud 1860.–70. aastatel). Nn Aafrika randa ehitati 2002. aastal 15 meetri kõrgune linnuvaatlustorn (arhitekt Irina Raud). Looduskaitse all on Haapsalu lossipark ja Krahviaed (7,4 ha) ning Paralepa ja Pullapä mets (211 ha).

Haapsalu piiresse ulatub Väinamere hoiuala.

 

Ajaloolise linnasüdamiku moodustavad Haapsalu piiskopilinnus ja selle kõrval asuv mitme ajaloolise hoonega Lossiplats (endine turuplats). Linna vanemas osas on säilinud keskaegne tänavavõrk, tänavaid ääristavad 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi I poolel ehitatud puitmajad. Kirdes ja põhjas piirneb vanalinnaga Tagalahe-äärne haljasvöönd (Aafrika rand, Rudolf Tobiase park, Promenaad).

Hiljem on linn laienenud lõuna (Lihula maantee piirkond) ja kagu poole (Tallinna maantee ümbrus). Seetõttu on Haapsalu keskpunkt nihkunud uude linnaossa peatänavate Posti tänava ja Lihula maantee ning Tallinna maantee ja Jaama tänava ristmiku lähedale.

Linnast idas paiknev Uuemõisa alevik ja edelas asuv Paralepa alevik on Haapsaluga kokku kasvanud, kuid kuuluvad Ridala valda.

Arhitektuur

Haapsalu vanalinna hooneist on vanimad vana apteek (1772), hilisbarokne raekoda (1775, praegu Läänemaa Muuseum), pastoraat (1777), endine kohtumaja (1787, Johann Mohr) ja tollihoone (1786–89, Johann Mohr). Kaubaaidast ümber ehitatud Jaani kiriku kohta on esimesi teateid aastast 1524, torn ehitati 1690, praeguse väliskuju sai hoone 1854.– 58. aasta ümberehitusel. Kiriku sisustusest on väärtuslikemad Saaremaa dolokivist renessanssaltar (1630, Joachim Winter) ja barokk-kantsel (1707, arvatavasti Dietrich Walther). 1845–52 ehitati Rüütli tänava õigeusu Maarja Magdaleena kirik (arhitekt teadmata), 1896–97 Vanale kalmistule historitsistlik õigeusu Aleksander Nevski kirik (arhitekt Aleksandr Krassovski, algsest kabelist kirikuks ümber ehitatud 1899–1901).

Hauakabel Haapsalu vanal kalmistul

Hauakabel Haapsalu vanal kalmistul

Toomkiriku ristimiskabel

19. sajandi keskpaigas kujunes Haapsalu suvituslinnaks. Arvatavasti 1898 valmis kuursaal (Rudolf Knüpffer, aastast 1997 suvekohvik) ning 1905–07 puitpitsiline historitsistlik raudteejaam (Karl Verheim, aastast 1997 Eesti Raudteemuuseum), mis koosneb reisijate hoonest, Imperaatoripaviljonist, neid ühendavast katusealusest ja 216 meetri pikkusest perroonist. Eesti Vabariigi ajal ehitati Läänemaa ühisgümnaasiumi (1927, Artur Perna) ja linna algkooli hoone (1937, Erika Nõva, August Esop), tuletõrjemaja (1937, Alar Kotli) ning sanatoorium (1937, August Volberg, hiljem sanatoorium Laine, aastast 1998 Lääne Maakohtu kasutuses). Eesti NSV ajal valmisid trükikoda (1975, Enno Treiberg, juurdeehitus 2000), kultuurimaja (1975, Ado Eigi), kaubanduskeskus (1977, Koidu Lassmann), teenindusmaja (1982, Laine Tomberg) ning sanatooriumi söökla ja magala (1986–87, Toivo Kallas). 1975–77 restaureeriti raekoda. 1995 valmis Hoiupanga hoone, 1996 staadion ja väikelastekodu, 1997 Fra Mare puhke- ja ravikeskus (Irina Raud, Anu Joost, laiendus 2000) ning Promenaadi hotell (juurdeehitus 1858 valminud villale, Rein Murula), 2001 taastusravihaigla (Ell Väärtnõu, ümberehitus endise sanatooriumi polikliinikust), Kongo hotell ning adventistide koguduse hoone (Reet Aedviir), 2002 ärihoone Posti tänav 26, 2003 veekeskus (Madis Eek, Margit Mutso). Linna ilmestavad rannaäärne Suur promenaad (rajamist alustati 1830. aastatel) ning Roman Haavamäe loodud päikesekell (1924), kummalgi pool kuursaali olev dolokivist rannatrepistik (1930–32), Carl Abraham Hunniuse (1928), Rudolf Tobiase (1929), Bernhard Laipmani (1933) ja Ernst Enno (1939) mälestussammas ja Pjotr Tšaikovski mälestuspink (1940) ning Juhan Raudsepa figuurigrupiga „Poiss kalaga” kaunistatud linnakaev (1936) ja skulptuur „Kepimurdja” (1933).  

Haapsalu Kuursaal

Skulptuur Kepimurdja (Juhan Raudsepp)

Tšaikovski pink

Ajalugu

Haapsalu ümbrus oli asustatud juba 6. sajandil. 1263. ja 1272. aasta vahel viidi Haapsalusse Vana-Pärnust Saare-Lääne piiskopi residents. Piiskopilinnuse juurde tekkinud asula sai 1279 loa kasutada Riia linnaõigust (1294. aastast on säilinud selle Haapsalule kohandatud versioon). 1343 piirasid linnust ülestõusnud talupojad, kuid ei suutnud seda vallutada. 14. sajandi keskpaiku viidi piiskopi residents Kuressaarde, toomkapiitel jäi Haapsallu. 14.–16. sajandil oli Haapsalu kohaliku tähtsusega kaubanduskeskus. Liivimaa linnapäevadel ei olnud ta kunagi esindatud. Vene-Liivimaa sõja ajal oli linn 1559–63 hertsog Magnuse, 1563–73 Rootsi, 1573–75 palgasõdurite (ei kuuletunud ühelegi riigile), 1575–76 Taani ja 1576–81 Vene valduses. Hiljem, Rootsi võimu ajal kuulus linn 1628–91 krahvkonnakeskusena De la Gardie perekonnale. 1710 alistus Haapsalu vastupanuta Vene riigile ja sai 1784 maakonnalinnaks. 1805 ehitati esimene supelmaja ning 1825 ja 1845 esimesed mudaravilad. Tsaari õukonna suvituskohana sai Haapsalu raudteeühenduse Peterburiga, Haapsalu–Keila raudteelõik avati ametlikult 1906. Juunis 1905 korraldasid raudteelased ja ehitustöölised Haapsalus streigi ja meeleavalduse. 4. III 1917 kukutati Haapsalus tsaarivõim. Oktoobris 1917 paiknes Haapsalus 1. Eesti polk, mistõttu enamlastel ei õnnestunud võimu haarata enne kui 17. XII 1917. 21. II 1918 okupeeris Haapsalu Saksa sõjavägi. Eesti Vabariigis oli Haapsalu maakonnakeskus ja vaikne suvituslinn. Linna heakorrastamist edendas Haapsalu Kaunistamise Selts (asutatud 1921). 1937 valmis uus sanatooriumihoone. 31. VIII 1941 – 24. IX 1944 kestis Haapsalus Saksa okupatsioon. 1950–90 oli Haapsalu samanimelise rajooni keskus. Nõukogude ajal paiknesid Haapsalu lähistel sõjaväeosad ja Ungrus õhukaitsevägede lennupolk.

Haapsalu 1789. aastal

Puhkajad Haapsalu rannas kuursaali juures vabaõhukontserti nautimas (20. juulil 1930).

Haapsalu sadam

Kirjandus

  • Haapsalu läbi aegade ja inimeste. Tallinn, 1979

MerLe, 1996; EE 12, 2003; VE, 2006; muudetud 2011