Rootsi aeg Eestis
Läänemere äärsed riigid 17. sajandil
17. sajandil oli suurriigiks muutunud Rootsi suuruse aeg, sõjalise võimsuse, majanduse ja kultuuri õitseaeg. 4 Põhja-Eesti maakonda moodustasid Eestimaa, 2 Lõuna-Eesti maakonda koos Põhja-Lätiga Liivimaa kubermangu. 1629 moodustatud Liivimaa kindralkubermangu (kuhu kuulus ka vallutatud Ingerimaa) keskuseks kavandati Tartu.
Brömsebro rahuga (1645) sai Rootsi Taanilt Saaremaa, see kuulus edaspidi pooliseseisva haldusüksusena Liivimaa koosseisu. Kuigi 1561 olid kinnitatud Eestimaa aadli eesõigused, kavatses Rootsi võim reformida kogu provintsi kohtusüsteemi, talurahva olukorda jm. Karl IX 1601. aastal tehtud ettepanekud tõrjus Liivimaa maapäev tagasi, Gustav II Adolf nõudis 1626 Eestimaa maksustamist (erakorralisi kontributsioone, Tallinna sadamas tolle) ning kiriku- ja kohtukorralduse reforme. Pärast seda kui 1630 oli linna veetavatele toidukaupadele kehtestatud väike- ja veskitoll, Eestimaal reforme ei tehtud. Vallutatud Liivimaal, kus aadli eesõigusi ei kinnitatud, oli riigi võimuseisund kindlam. Korraliseks riigimaksuks jäi statsioon ehk majutusmaks. Aadlimõisade tagastamine ja läänistamine (eriti Rootsi aadlile) sai suure ulatuse. Kohtureform 1630 tähendas õigusemõistmise riigistamist ja mõisakohtu pädevuse piiramist. Küüdi- ja postikorraldus ning teede korrashoid reorganiseeriti. Reformid viis ellu Liivimaa kindralkuberner Johan Skytte [1629–34]. Liivimaa aadel saavutas selle, et 1634–48 rüütelkond koondus ning sai juriidilise tunnustuse ja oma privileegide kinnituse (seda tegi 1648 kuninganna Kristiina).
1656–58 toimus Vene-Rootsi sõda. Vene vägi okupeeris Tartu jm alasid, mis Vallisaari vaherahuga (1660) jäid Vene võimu alla. Pärast Poolaga 1660 sõlmitud Oliwa rahu Rootsi tugevnes ning Venemaa loobus 1661 Kärde rahuga oma vallutustest. 1695–97 laastas Eestit ikaldustest tekkinud Suur Nälg, mis tappis 70 000–75 000 inimest (350 000–400 000-st).
Majanduselu
Kuressaare piiskopilinnuse bastion
Majanduselu mõjutas Rootsi tsentralistlik ja merkantilistlik majanduspoliitika. Euroopa kaubateede nihkudes olid Eesti linnad minetanud oma eelisseisundi transiitkaubanduses, laokohaõiguse põhimõte oli aegunud ja uues kaubandusolukorras kohatu. Ainult Narva kujunes 17. sajandi lõpu poole oluliseks Vene transiidisadamaks. Eesti ala viljaeksport kasvas 1640. aastate ja eriti 1680. aastate II poolel. Käsitöö püsis tsunftisunduse raames, tsunftid võitlesid tsunftiväliste käsitööliste (nn pööningujäneste) ja maakäsitööliste vastu. Eestlaste pääsemist gildidesse püüti tõkestada, kuid Tallinna Kanuti gildi (peenemad käsitöötsunftid) ja Oleviste gildi (labasemad tsunftid) ühendamine 1698 raskendas seda. Merkantilistlikult häälestatud riigivõim soodustas 17. sajandi II poolel manufaktuuride rajamist (Narva vaseveski ja saeveski, Tallinnasse vaseveski ja paberiveski, Hiiumaale Hüti klaasikoda). Tallinn ja Tartu säilitasid omavalitsusliku autonoomia (rae võimuga), Narva ja Pärnu allusid rohkem riigivõimule, väikelinnad (Rakvere, Paide, Viljandi, Valga) sõltusid kohalikust Rootsi suurfeodaalist. Tallinna ja Tartu käsitööliste väikegildid ei tahtnud tunnistada kaupmeeste suurgildide taotlust olla kogu kodanikkonna esindajaks. 17. sajandi viimasel veerandil kindlustas riik Tallinna, Tartu, Narva, Pärnu ja Kuressaare moodsa bastionide süsteemiga.
Mõisate reduktsioon
Rootsi riigi maavaldused olid enamasti läänistatud suurfeodaalidele. Riigipäev otsustas 1680 maid tagastada, teostada reduktsiooni. Eestis toimus see põhiliselt 1685–88. Aadli kasutatavast maast (adramaades) redutseeriti Eestimaal 53–54, Liivimaal 83, Saaremaal 30%. Liivimaa kubermang jagati 1690 Eesti ja Läti distriktiks (kummagi eesotsas oli majandusasehaldur). Et leevendada aadli suurt nördimust, renditi redutseeritud mõisad välja peamiselt endistele valdajatele. Provintsist saadavad riigi tulud mitmekordistusid. Riigimaad kaardistati ja boniteeriti. Sõdade ajal suurenenud talurahva liikumisvabadust reguleeriti Eestimaal 1645 ja Liivimaal kindralkuberner Clas Totti maapolitseikorraldusega 1668. Pärast reduktsiooni asus riigivõim kindlaks tegema riigimõisade talupoegade seisundit ja normeerima koormisi. Kuningas kaotas 1681 Liivimaa ja 1687 Eestimaa kroonumõisades (need moodustasid mõisade enamiku) kroonutalupoegade pärisorjuse (eraõigusliku omandi mõttes). Sunnismaisus ning talupoegade seotus mõisaga säilisid. Riigimõisa rentniku ja talupoja suhted (sh kodukariõigus) reguleeriti reglementidega 1691 ja 1696, talupoeg sai õiguse esitada kaebusi (seda mõnevõrra juba Liivimaa 1630. aasta kohtureformi põhjal). Õigust otsides läksid talupojad mõnikord kuningani välja. Riiklik seadusandlus avaldas kaudset mõju ka aadlivalduste talupoegade olukorrale. Talupoegade maakasutus- ja pärimisõigus kindlustus praktikas. See kõik tõi positiivseid nihkeid talurahva õigusteadvusse ja Rootsi võimusse suhtumisse, Rootsi aeg omandas rahva ajalooteadvuses vana hea Rootsi aja maine.
Haridus- ja kultuurielu
Gustav Adolfi mälestussammas Tartus (1944)
Olulised olid kultuurielus toimunud muutused. Püüdes tugevdada luteri kiriku seisundit, edendas riigivõim haridusolusid: 1630 asutati Tartu gümnaasium, selle alusel 1632 Tartu ülikool (Academia Gustaviana, teine Rootsi riigi ülikool). See tegutses aastani 1656 ja taas 1690–1710 (Academia Gustavo Carolina), aastast 1699 Pärnus. 1631 avati Tallinna gümnaasium Kirikuvõimud (eriti Liivimaa kindralsuperintendent Johann Fischer) üritasid rajada kihelkondadesse kirjaoskuse arendamiseks rahvakoolide võrku. Tuntuimaid koole oli 1684–86 Tartus tegutsenud eesti talurahvakool, kus koolitati koolmeistreid. Rootsi 1686. aasta kirikuseadus sätestas rahvakoolide rajamise Eesti- ja Liivimaale. Tuntud kooliliikumise arendaja oli Bengt Forselius. Talvel 1686/87 oli Liivimaa Eesti-osas vähemalt 38 ja Eestimaa kubermangus 11 talurahvakooli. 1631–1710 ilmus vähemalt 45 eestikeelset vaimulikku raamatut nii põhja- kui ka lõunaeesti keeles, sh 1689 lõunaeestikeelne Uus Testament. 1631 asutati Tartus ja 1635 Tallinnas trükikoda.
Vaata ka seotud artikleid
EE, 12, 2003
