Tagasi ETBL-i avalehele

maakond

maakond, maa, kreis, Eesti territooriumi ajalooline (aastani 1950) ja tänapäevane haldusüksus (aastast 1990). Riiklikult haldavad maakonda maavanem ja valitsusasutused. 1990. aasta jaanuaris kaotati NSV Liidu aegsed rajoonid ja taasloodi 15 maakonda. Maakond jaguneb halduslikult omavalitsusüksusteksvaldadeks ja linnadeks. Suurima territooriumiga maakond on Pärnumaa (4807 km2), väikseima territooriumiga Hiiumaa (1023 km2). 1. I 2010 oli rahvaarvult suurim Harjumaa (526 505 inimest, sh Tallinnas 399 340 inimest) ja väikseim Hiiumaa (10 032 inimest).

Maakonna liitsõnalist nimevormi (näiteks Hiiumaa) kasutatakse kontekstis, kus ta tähistab geograafilist või ajaloolist maa-ala. Dokumentides, kus maakonda käsitletakse kui juriidilist isikut, jäetakse põhisõna „-maa” ära ning lisatakse „maakond” (näiteks Harju maakond).

Maakondade kujunemine

Maakonnad
Maakond Eksisteerimisaeg
Harjumaa enne 13. sajandit  – 1950, aastast 1990
Hiiumaa 1946–50, aastast 1990
Jõgevamaa 1949–50, aastast 1990
Jõhvimaa 1949–50
Järvamaa enne 13. sajandit – 1950, aastast 1990
Läänemaa enne 13. sajandit –1950, aastast 1990 (16. sajandi lõpust aastani 1946 hõlmas ka Hiiumaa)
Petserimaa1 (ka Setumaa) 1920–45
Põlvamaa2 aastast 1990
Pärnumaa 1582–1950, aastast 1990
Raplamaa3 aastast 1990
Saaremaa enne 13. sajandit  – 1950, aastast 1990
Tartumaa 1582–1950, aastast 1990
Valgamaa 1920–50, aastast 1990
Viljandimaa 1783–1950, aastast 1990
Virumaa enne 13. sajandit – 1950, aastast 1990 Ida- ja Lääne-Virumaa
Võrumaa 1783–1950, aastast 1990
1Kaotati 1945, põhiosa liideti Vene NFSV-ga, lääne- ja loodeservaala Võrumaaga.
2Põhja-Võrumaa ja Tartumaa kaguserv
3Lõuna-Harjumaa ning sellega piirnevad Lääne-, Pärnu- ja Järvamaa osad

Maakonnad tekkisid umbes teise aastatuhande alguses (kihelkonnad ühinesid liitudeks, millel oli ühine välispoliitika ja sõja ajal ühine malev). 13. sajandi alguses oli Eestis 8 suurt (Harjumaa, Järvamaa, Läänemaa, Revala, Saaremaa, Sakala, Ugandi, Virumaa) ja 6 ühekihelkonnalist maakonda (Alempois, Jogentagana, Mõhu, Nurmekund, Soopoolitse, Vaiga). Mõnikord käsitab Henriku Liivimaa kroonika Läänemaa põhja- ja lõunaosa (Ridalat ja Soontaganat) omaette maakonnana.

Pärast vallutust minetas maakondlik jaotus tähtsuse ja asendus riikkondliku jaotusega (piiskopkondadeks ja orduriigi alaks ning viimase alljaotusteks – komtuurkondadeks ja foogtkondadeks); Sakala, Ugandi ja Revala nimi ning väikemaakondade nimed kadusid kirjasõnast. 1580. aastate alguses liigendasid Rootsi võimukandjad Põhja-Eesti aadli omavalitsuse ja kohtu- (haagikohtunike ja vasallikohtu-) ringkondadena Harju-, Järva-, Lääne- ja Virumaa kreisiks ehk maakonnaks. Lõuna-Eestis käsitas Rootsi võim kreisidena Tartu- ja Pärnumaad (olid olnud 1582–98 Poola presidentkonnad ja 1598–1625 vojevoodkonnad), haldusliku tähtsuse said need 1630, kui moodustati Tartu ja Pärnu maakohturingkond ning seati ametisse kreisifiskaalid. Pärast Rootsiga ühinemist, s.o aastast 1645, oli maakond ka Saaremaa (moodustas omaette provintsi ja maakohturingkonna).

Vene keisririigis olid maakonnad aadli omavalitsuse, kohtu- (vasallikohtud aastani 1889, kreisikohtud 1783–96 ja 1816–89), politsei-, kooli- (kreiskoolid 1804–72) ja rahandusringkonnad (kreisirenteid aastast 1863). Kui 1783 kehtestati asehalduskord, moodustati Paldiski, Viljandi ja Võru maakond, neist esimene kaotati koos asehalduskorraga 1796. Pärnu- ja Viljandimaa ning Tartu- ja Võrumaa kujunesid pärast asehalduskorra kaotamist kaksikmaakondadeks: maakonnavalitsused asusid Pärnus ja Tartus, kuid Viljandi- ja Võrumaal olid omaette sillakohturingkonnad, kreisipolitseivalitsus ja kreisiarst. Iseseisvaiks maakondadeks said Viljandi- ja Võrumaa pärast 1888. a. politseireformi. Omavalitsuslikeks haldusüksusteks muutusid kõik Eesti maakonnad 1917.

Eesti Vabariigis valitsesid maakondi 1918–34 üldise hääleõiguse alusel valitud maavolikogud ja nende moodustatud maavalitsused, 1934–38 siseministrile alluvad ajutised maavalitsused, 1938–40 valla- ja linnavanemate täiskogu valitud maavolikogud ja maavalitsused, mida juhtisid presidendi nimetatud maavanemad. 1920 moodustati Valga ja Petseri maakond (viimane Pihkva kubermangu kuulunud alast, mis liideti Eestiga Tartu rahu alusel).

Eesti NSV-s valitsesid maakondi 1940 maavalitsused, aastast 1941 töörahva saadikute nõukogude täitevkomiteed, aastast 1946 töörahva saadikute nõukogud ja nende täitevkomiteed, Saksa okupatsiooni ajal (1942–44) kindralkomissari nimetatud maavanemad. 1945 likvideeriti Petserimaa, 1946 moodustati Hiiumaa maakond, 1949 Tartumaa põhja- ja Viljandimaa kirdeosast Jõgevamaa ning Virumaa idaosast Jõhvimaa. 1950, kui moodustati rajoonid, maakonnad kaotati. Eesti NSV Ülemnõukogu 6. XII 1989 seadluse alusel on maakonnad (rajoonide halduspiires) 1. jaanuarist 1990 taastatud.

EE 12, 2003 (A. Saar); muudetud 2012