kihelkond (<kihl ‘pant, lepe’), eestlaste haldusterritoriaalne üksus 13. sajandini, mille elanikud olid seotud omavahelise leppega. Ühte hõimu kuuluvate, ühiste huvidega külade liit, eesotsas üks vanem või kaks vanemat; keskus – linnus. 13. sajandi alguses oli Eestis umbes 45 kihelkonda. 

Algselt oli kihelkond ühte hõimu kuuluvate elanikega ning ühiste majanduslike ja kaitsehuvidega külade liit, mida juhtis vanem; enamiku kihelkondade kaitsekeskus oli linnus (osa kihelkondi, nt Lemmu, Nurmekund, Soopoolitse ja Vaiga, olid arvatavasti 2 vanema ja 2 linnusega kaksikkihelkonnad). 13. sajandi alguses oli Eestis u 45 kihelkonda, kõiki ei ole nimeliselt teada. 6 Kesk-Eesti kihelkonda (Alempois, Jogentagana, Mõhu, Nurmekund, Sobolits ja Vaiga) olid ühtlasi väikemaakonnad, ülejäänud olid liitunud suuremaiks maakondadeks. Harjus oli 3, Järvas 3 (nimeliselt on teada Loppegunde), Läänemaal 7 (Hanila, Karuse, Kõrve, Lihula, Ridala, Soontagana ja nüüdse Märjamaa ümbruses olnud kihelkond), Revalas 3 (Ocrielæ, Reppel, Vomentakæ), Saaremaal 5 (Kaarma-Kärla, Kihelkonna-Sõrve, Muhu, Pöide, Valjala-Karja) ja Virus 5 kihelkonda (Alutaguse, Askælæ, Lemmu, Mahu, Reppel), Sakalas ja Ugandis on nimeliselt teada 1 kihelkond (vastavalt Alistegunde ja Tarbatu kihelkond).

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti haldusjaotuse kujunemine
• Eesti 13. sajandi algusest 18. sajandi alguseni

EE 12, 2003