Lihula kihelkond
Lihula kihelkond hõlmas Läänemaal nüüdse Lihula linna ja valla ala (v.a Kirbla ja Matsalu–Tuudi piirkond; muinaskihelkond hõlmas ka Kirbla). Lihula linnus oli Muinas-Eesti tähtsaimaid. 1211, kui sakslased ei olnud veel Eestit vallutanud, määras Liivimaa piiskop Albert Lihula (Leale) Eestimaa piiskopkonna (Tartu piiskopkond) keskuseks. Suvel 1220 vallutasid linnuse rootslased, kuid saarlased sundisid nad sealt paari kuu pärast lahkuma. 1234–51 oli Lihula Saare-Lääne piiskopi residents, 13. sajandist aastani 1561 piiskopi ja Liivimaa Ordu ühisvalduses, arvatavasti aastani 1477 ühtlasi nii ordu Lihula komtuurkonna kui ka piiskopi Lihula ametkonna keskus. 13. sajandi II poolest 16. sajandi keskpaigani tegutses linnuse lähedal Lihula naistsistertslaste klooster. Lihula kirikukihelkond moodustati hiljemalt 1241. Talude päriseksostmine algas 1862 ja oli hoogus 1880. aastail. Samal kümnendil siirdus osa Lihula talupoegi õigeusku ja sinna ehitati Neeva Aleksandri kirik. 1905 oli ümbruskonnas revolutsioonilisi sündmusi ja repressioone.
 Lihula linnus |  Lihula Neeva Aleksandri kiriku varemed |
Välislink
EE 12, 2003; VE 2006; muudetud 2011
