Saksa Ordu lipp

Saksa Ordu vapp

Liivimaa Ordu (eestikeelse täieliku nimega Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal (lad Domus Sanctae Mariae Theotonicorum in Livonia, alamsks Dutscher orden to Lyffland), Saksa Ordu Liivimaa haru, katoliku rüütliordu Liivimaal 1237–1562; tekkis, kui Saksa Orduga liitus Mõõgavendade Ordu.

Põhiülesanne oli esialgu Liivimaa alistamine ja ristiusustamine, hiljem Liivimaa sõjaline kaitse ning põlisrahvaste alluvuses hoidmine. Allus esialgu Saksa Ordu kõrgmeistrile, saavutas pärast Saksa Ordu nõrgenemist 1459 tegeliku sõltumatuse, täielikult iseseisvus 1525 (pärast Saksa Ordu Preisimaa valduste sekulariseerimist).

Liikmeskond pärines enamasti Saksamaalt, sellesse kuulusid vandetõotuse andnud rüütelvennad (16. sajandi alguses 400–500), preestervennad (vaimulikud) ja nn poolvennad (teenijad, käsitöölised). Rüütel- ja preestervennad kandsid Saksa Ordu rõivastust (musta ristiga valget hõlsti), poolvennad halli rüüd. Liivimaa Ordut juhtis aastani 1481 (vaheaegadega) Riias, hiljem Cēsises resideeriv ordumeister (maameister), kelle valis peamiselt komtuuridest ja foogtidest koosnev kapiitel ja kinnitas (aastani 1525) Saksa Ordu kõrgmeister. Ordumeistrit abistasid 5–6 käsknikust koosnev nõukogu ja maamarssal.

Oma halduse ülesehitamiseks oli ordu territoorium jagatud väiksemateks haldusüksusteks – komtuur- ja foogtkondadeks –, mille keskus oli ordulinnus. Ordul oli Eesti alal neli komtuurkonda (Tallinna, Pärnu, Viljandi ja Kursi) ning seitse foogtkonda (Järva, Narva, Vasknarva, Karksi, Maasilinna, Rakvere ja Toolse). Ajutiselt oli olemas ka Lihula komtuurkond ning ametis Sauga foogt. Ordulinnuseid ja neid ümbritsevaid piirkondi (komtuurkondi ja foogtkondi) valitsesid komtuurid ja foogtid, neid abistasid konvendid. Ordu algusaegadel oli komtuuri ja foogti vahel selge seisusevahe, hiljem see kadus. Liivimaa Ordu sõjaväe (15. sajandi alguses umbes 4000 meest) moodustasid rüütelvennad koos sõjasulastega ja vasallid; 14. sajandi lõpus hakati kasutama ka palgasõdureid.

Saksa Ordu alad 1480

Vormiliselt oli Liivimaa Ordu kui Mõõgavendade Ordu õigusjärglane Liivimaa piiskoppidest läänisõltuvuses, kuid olles piirkonna tugevaim sõjajõud, saavutas ta 15. sajandi teiste Liivimaa maaisandatega võideldes (visa vastupanu osutasid sel ajal Riia peapiiskop, Riia linn ja Tartu piiskop) poliitilise ülevõimu. Ordu valdused (ligi ⅔ Liivimaast, aastani 1347 umbes 55 000 km², hiljem umbes 67 000 km²) olid tegelikult iseseisev feodaalriik. 14. sajandi lõpust toimus Liivimaa Ordus (nagu Saksa Orduski) vestfaallaste ja reinimaalaste sisevõitlus, 15. sajandi keskpaiku saavutasid vestfaallased juhtseisundi.

Liivimaa Ordu peamine välisvaenlane oli esialgu Leedu suurvürstiriik; kui Saksa Ordu sõdis Leedu liitlase Poolaga, toetas Liivimaa Ordu Saksa Ordut. 15. sajandi II poolel sai Liivimaa Ordu peavaenlaseks Vene riik. Vene-Liivimaa sõjas vallutasid venelased enamiku Liivimaa Ordu linnuseid ja purustasid Oomuli lahingus (1560) tema väliväe. Ordu alistus Vilniuses 28. IX 1561 sõlmitud lepinguga Poola kuningale ja lõpetas 5. III 1562 tegevuse. Ordumeister Gotthard Kettler sai Poola kuninga vasallina Kuramaa hertsogiks.

Kirjandus

• Ritterbrüder im livländischen Zweig des Deutschen Ordens. Köln, Weimar, Viin, 1993
• Wolter von Plettenberg und das mittelalterliche Livland. Lüneburg, 2001

EE 12, 2003