Rahvastik

Ettevõtlus ja transport

Lihula on piirkondliku tähtsusega kaubandus- ja teeninduskeskus. Töötleva tööstuse ettevõtetest on linnas mõni toiduaine-, õmblus-, tekstiili- ja ehitusmaterjalitööstuse ettevõte, näiteks OÜ Lihula Leib, spordi- ja supelrõivaid valmistav OÜ Olev-Ex ning vaipu valmistav AS Narma LV, ehituslikke kuivsegusid toodab AS Uninaks. Tallinna–Virtsu maantee möödub linnast loode poolt, sellelt hargneb Pärnu suunduv maantee. 1931–68 läbis linna Rapla–Virtsu kitsarööpmeline raudtee (selle järgi on nime saanud Raudtee ja Jaama tänav).

Haridus ja kultuur

Lihulas on gümnaasium (2002/03. õa 355, 2009/10. õa 247 õpilast), muusika- ja kunstikool, lasteaed, noortemaja, postkontor, tegutsevad kultuurimaja (valmis 1991) ja raamatukogu ning rahvaülikool. Tuntuim ehitusmälestis on klassitsistlik mõisahoone (1824), mille fassaadi kaunistab nelja toskaana sambaga portikus. Mõisahoones asub Lihula Muuseum, hoone kõrval on 8. VIII 1220 Rootsi väe purustanud läänlaste ja saarlaste mälestuskivi. Lihula mõisa park (9,2 ha) on looduskaitse all. Linnusevaremete kõrval paikneb laululava. Vanas linnaosas asub 1905. aasta sündmuste kaudu tuntuks saanud Jaani kõrtsi hoone, Rahvapargis Vabadussõjas langenute mälestussammas, gümnaasiumihoone ees 1871–82 elementaarkooli juhatanud kirjanik Jakob Pärna mälestuskivi. Neogooti stiilis Eliisabeti kirik (ehitatud 1876–78 vana, 13. sajandil mainitud kiriku kohale) kuulub Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Lihula kogudusele. Sellest väiksemad on evangeeliumi kristlaste, baptistide ja Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Lihula kogudus. Lihula lähikonnas on Matsalu rahvuspark.

Lihula kool

Lihula kultuurimaja

Vabadussõja sammas

Jaani kõrtsihoone

Jakob Pärna mälestuskivi Lihula kooli õues

Lihula Eliisabeti kirik

Linnaehitus

Lihula peatänav Tallinna maantee (endine Tallinna–Virtsu maantee) läbib kirdest edelasse kogu linna. Tänavate kogupikkus on 20 kilomeetrit.

Ajalugu

Lihula veetorn

Püsiasustus on Lihula ümbruses olnud hiljemalt I aastatuhande keskpaigas, I aastatuhande lõpus hakkas see tihenema. Hiljemalt 13. sajandi algul olemas olnud Lihula linnus määrati 1211 Eestimaa piiskopi residentsiks. Sakslased alistasid Lihula tõenäoliselt alles 1218. Suvel 1220 vallutasid Lihula lühikeseks ajaks rootslased, kuid saarlased purustasid nad. Pärast Saare-Lääne piiskopkonna asutamist (1228) ehitas piiskop 1238–42 koos Liivimaa Orduga kahe peale ühise linnuse, mille ümber hakkas tekkima alevik. 1251 viis piiskop oma residentsi Vana-Pärnusse. 1298 hävitas Liivimaa Ordu kodusõjas Lihula aleviku, aga hiljem see taastati. 1262–85 oli Lihulas tsistertslaste nunnaklooster. Vene-Liivimaa sõja ajal oli Lihula 1563 ja 1570 ning 1573–75 rootslaste, 1563–73 kord mõisameeste, kord taanlaste, 1575–76 taanlaste ja 1576–81 venelaste valduses. Pärast sõda oli Lihula Rootsi valduses, 1581–1631 Rootsi linnuselääni keskus ja 1631–91 läänistatuna Totti suguvõsa valduses. Lihula aleviku südames sai ülevõimu Lihula mõis. Enne läänistamist oli alevikul omavalitsus (bürgermeister), hiljem protsessisid elanikud oma majandushuvide ja aleviku säilitamise eest. Linnaõiguslik Lihula ei olnud, kuid kogu 18. sajandi vältel tunnustati, et selle 40 elumajaga asula elanikud on feodaalsõltuvusest vabad. Lõuna-Läänemaa keskuseks arenes Lihula uuesti 19. sajandi II poolel (seal oli Eesti Aleksandrikooli komitee, moodustati seltse ja ettevõtteid). 1880. aastail oli Lihula kandis elav usuvahetusliikumine. 1923 asutati Lihula Piimaühistu. Rapla–Virtsu raudtee olemasolu ajal (1931–68) oli Lihulas raudteejaam, selle veetorn (ehitatud 1930–31) on tehnikamälestis. Aleviks sai Lihula 1945, 1950–61 oli ta rajoonikeskus, linn on Lihula aastast 1993; 13. V 1999 ühinesid Lihula linn ja vald Lihula vallaks.

Kirjandus

• Lihula: minevikust ja tänapäevast. Lihula, 1961
• M. Mandel. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn, 2000

Välislink

• Lihula linnus ja mõis Eesti mõisaportaalis

EE 12, 2003; VE, 2006; muudetud 2011