Tagasi ETBL-i avalehele

Alutaguse kihelkond

Alutaguse kihelkond oli 13. sajandi alguses Virumaa idapoolseim kihelkond (Taani hindamisraamatus Alentagh, 316 adramaad), 19. sajandi lõpus hõlmas Jõhvi, Iisaku ning Vaivara kirikukihelkonna ala. Jõhvi ja Narva (hilisem Vaivara) kihelkond eraldusid arvatavasti juba 13. sajandil. Arvatakse, et Alutaguse kihelkonna lõunaossa on mitmes järgus (I aastatuhande algul ja II poolel ning II aastatuhande algul) saabunud asukaid ida poolt (vadjalasi, venelasi). Veel 17. sajandi lõpus Alutaguse kihelkonna lõunaosas enamuses olnud venelased eestistusid 18.–19. sajandil (v.a Peipsi ääres ja Narva jõe ülemjooksul asunud rannakülades). 13.–16. sajandil ei olnud Alutaguse kihelkond omaette piirkond (halduslikult jagunes 15.–16. sajandil Narva ja Vasknarva foogtkonnaks), ometi hakati umbes 15. sajandil ka Lüganuse kihelkonda lugema Alutaguse kihelkonda kuuluvaks. Rootsi võimu all kuulus Alutaguse kihelkond halduslikult 1581–91 ja aastast 1617 Ingerimaasse, aastast 1641 ka kiriklikult Ingerimaa superintendentuuri. Ka Viru-Nigula kihelkonda loeti siis Alutaguse kihelkonda kuuluvaks. 1651 ühendati Alutaguse kihelkond nii halduslikult kui ka kiriklikult Eestimaa kubermanguga. Venemaa alluvuses kuulus Alutaguse kihelkond Narva maakonda, aastast 1704 Ingerimaa ja 1710–22 Peterburi kubermangu koosseisu. 1771–1919 moodustas Alutaguse kihelkond ühe Virumaa kahest praostkonnast, 1798–1888 adrakohturingkonna.

EE 12, 2003