küla

Ajaloolised külatüübid

küla, saksa keeles Dorf, inglise keeles village, hamlet, soome keeles kylä, vene keeles деревня, село, hajaasustusega või tavaliselt kuni 300 alalise elanikuga tiheasustusega maa-asula, mille elanike põhiline tegevusala on põllumajandus või kalandus, viimastel aastatel järjest enam ka puhkemajandus ja tööstus. Külaelanikud loetakse maarahvastiku hulka. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse järgi on küla vallasisene asula ja seetõttu ei saa ta ametlikult olla ei linna ega alevi koostisosa.

2000. aasta rahvaloenduse järgi oli suurim küla Kiiu (844 alalist elanikku). 1. I 2000 oli Eestis kokku 4423 küla, ligi 80 külas ei olnud ühtegi alalist elanikku, 70 külas oli 1–2 elanikku. 2007. aastal oli suurim küla Tallinna külje all Peetri (1415 alalist elanikku). Üldine seaduspära on, et soodsa asendiga (linna lähedal) külade elanikkond kasvab ja ääremaade külade elanikkond kahaneb. Pärast Eesti taasiseseisvumist on edukalt käivitunud külade ja väikelinnade liikumine Kodukant, mille eesmärk on küla kui institutsiooni tähtsustamine. 

Eestis tekkisid külad juba esiajal. 19.–20. sajandi tuntud küladevõrk oli põhiliselt olemas juba esiaja lõpul. Küla juurde kuulus külasaras (küla ühised maavaldused – põllud, mets, heina- ja karjamaad). Kuni 19. sajandini oli küla nii asustus-, majandus- kui ka haldusüksus. Eesti küla oli suhteliselt väike, külasse kuulus 3–20 talu (19. sajandi algul 94% küladest). Talumaade kruntimisega 19. sajandi II poolel jäi küla põhiliseks haldusüksuseks, talude arv külas kasvas peamiselt hajatalude halduslikult küla koosseisu arvamise ja popsikohtade iseseisvaiks taludeks arvestamise tõttu. 20. sajandi algul olid ülekaalus 3–10 taluga pisikülad (37,3% ), üle 30 taluga külasid oli 16%.

19. sajandil oli Eestis, peamiselt Põhja-Eestis ja saartel, tavalisim sumbküla (õued paiknesid korrapäratult kobaras). Õuede vahelt kulges külatänav, mis hargnes mitmes suunas, moodustades ristumiskohtadel väikesi väljakuid  (lõunaeesti murdes tanum), kus asusid külakaev ja külakiik. Suurem väljak või külaäärne ala oli paljudes sumbkülades külavainu (Saaremaal külaväli ), kus võis asuda külakaev ja külakiik, mille juures külanoored käisid lõbutsemas ja tegid jaanituld. Harilikult kogunes vainule ka külakari karjamaale minekuks.

Kesk-Eesti voortel ja seljandikel olid ridakülasid (õued seisid kõrvuti tee ääres, piki põlluserva, mäeveeru või mõne veekogu kallast). Peamiselt Lõuna-Eestis oli tuntud ridaküla hõredam variant ahelküla (õued asusid peateest eemal). Ahelkülas viis peateelt iga õue juurde väike harutee (haguküla). Lõuna-Eestile eriti iseloomulik oli hajaküla (õued paiknesid hajali põldude vahel ja serval). Peipsi rannikul kujunes 18. sajandi vene asustusele iseloomulik tänavküla (õued asusid tihedalt mõlemal pool sirget külatänavat). Talumaade reguleerimise ja kruntimisega 19. sajandi II poolel hajutati suur osa sumb- ja ridakülasid osaliselt või täielikult ning nende asemele kujunesid haja- või ahelkülad või nn tuumikkülad, millel oli sumbjas tuumik ja kaugemal hajali paiknevad õued. Endistele mõisamaadele 1919 loodud asundused olid enamasti hajakülad. Kuigi Nõukogude okupatsiooni aegne kollektiviseerimine tõi kaasa suuri muudatusi Eesti asustuses, on paljud vanad külad püsinud tänini, enamasti küll tunduvalt vähenenud õuede arvuga.

Kirjandus

• J. G. Granö. Eesti maastikulised üksused. – Loodus 1922, 2, 4, 5
• P. Johansen. Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter. Dorpat, 1925
• E. Scheibe. Siedlungsgeographie der Inseln Ösel und Moon. München, 1934
• A. Moora. Ajaloolis-etnograafilistest valdkondadest Eestis. – Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn, 1956
• G. Ränk. Das altestnische Dorf. – Acta Baltica XI, 1972
• G. Troska. Eesti külad XIX sajandil. Tallinn, 1987

Vaata ka seotud artikleid

• Eesti asustus
• Eesti maa-asustuse areng
• Eesti maa-asulate arvestus ja korrastamine 1970.–80. aastail
• Eesti maa-asulad nüüdisajal