Eesti linna- ja maarahvastik
Linna- ja maarahvastikku on erinevatel ajajärkudel mõistetud erinevalt. Need mõisted erinevad ka riigiti. Erinevuste aluseks on asulate liigitus.
Kasutatakse kaht jaotust: 1) linna- ja vallarahvastik ning 2) linna- ja maarahvastik. Erinevus on selles, et vallarahvastik hõlmab ka vallasiseste linnade, alevite ja alevike elanikke. Maarahvastik koosneb nüüdisajal ainult külade elanikest. 1945–96 käsitleti linnarahvastikuna linnade ja alevite elanikkonda, maarahvastikuna alevike ja külade elanikkonda. 31. III 2000. aasta loenduse põhjal oli linnade elanikke 923 200 ja valdade elanikke 446 800 (alaline rahvastik). Need andmed erinevad 1. I 2000. aasta arvestuslikust seisust, mille järgi elas linnades 968 200 ja valdades 471 000 inimest. Linna- ja maarahvastiku arvuline eristamine võimaldab välja tuua linnarahvastiku osatähtsuse, mida kasutatakse riigi linnastumise taseme määramisel. 1996. aastast varasemate andmetega võrreldavuse tagamiseks käsitleb Statistikaamet oma arvestuses alevikke maa-asulatena
19. sajandi lõpul kuulusid Eesti alal eksisteerinud vallad ja linnad Eestimaa, Liivimaa, Pihkva ja Peterburi kubermangu. Kokku oli Eesti põhiseaduslikul territooriumil 13 linna, nüüd hallataval territooriumil asus 12 linna (Petserita). 20. sajandi algul, Eesti iseseisvumiseni, linnade arv ei muutunud. 1920.–30. aastail moodustati nii aleveid kui ka uusi linnu. 1922. aasta lõpul oli Eestis 20 linna ja alevit, 1938. aasta algul oli nende arv kasvanud 32-ni. 1938. aastal alev kui asustusüksus kaotati, endised alevid (v.a Võõpsu) said linnadeks (Riigihoidja dekreet 19. IV 1938). 1945 hakati moodustama uusi aleveid ja linnu. Maksimaalselt ulatus nende arv 1959. aasta algul 62-ni. Alevid eksisteerisid omaette haldusüksustena Eesti põhiseaduse vastuvõtmiseni 1992, seejärel said nad 1993 valla või linna staatuse.
Linnarahvastiku muutumine nn vanades linnades Linn 1881 1897 1922 1934 1959 1970 1979 1989 2000 2010¹ Tallinn 50 500 64 600 122 400 137 800 279 900 362 500 428 500 479 000 400 400 399 340 Tartu 30 000 42 300 50 300 58 900 73 500 91 500 104 400 113 400 101 200 103 284 Narva 11 000 16 600 26 900 23 500 27 600 57 000 72 800 81 200 68 700 65 881 Pärnu 13 000 13 000 18 400 20 300 35 700 44 600 49 600 52 400 45 500 44 083 Viljandi 5 300 7 700 9 400 11 800 18 000 20 500 22 400 23 100 20 800 19 961 Rakvere 3 500 5 900 7 700 10 000 14 300 17 700 19 000 19 800 17 100 16 580 Kuressaare 3 500 4 600 3 400 4 500 9 600 12 100 14 200 16 200 14 900 14 977 Võru 2 700 4 200 5 100 5 300 10 600 15 200 16 800 17 500 14 900 14 376 Valga 4 200 10 900 9 500 10 800 13 300 17 000 18 500 17 700 14 300 13 692 Haapsalu 2 900 3 200 4 300 4 600 8 300 11 000 13 000 14 600 12 100 11 618 Paide 2 000 2 500 3 000 3 300 5 800 7 700 9 600 10 800 9 600 9 761 Paldiski 900 900 1 100 900 3 400 7 000 7 300 7 700 4 200 4 125 Kokku 129 500 176 200 261 500 291 800 499 900 663 300 776 100 853 300 723 700 717 678 Alates 1959. aastast alaline rahvastik, 1970–89 tasandatud andmed ¹ arvestuslik rahvaarv aasta algul
Linna- ja maarahvastiku muutused läbi aegade
Linnarahvastik on suurenenud positiivse loomuliku iibe, positiivse rändesaldo (nii maa ja linna kui ka välismaa ja Eesti linnade vaheline liikumine), linnapiiride laienemise ja uute linnaliste asulate moodustamise tõttu. Kokkuvõttes on linnarahvastiku osatähtsus kasvanud: 1897. aastal oli see 19,2%, 2000. aastal 69,2% (67,4% tolleaegsete omavalitsuslinnade järgi) ja 2010. aastal 69,5% (64,5% omavalitsusega linnades). 1951 oli maa- ja linnaelanike arv Eestis võrdne. 2000. aasta loenduse andmeil elas linnades 68,0, alevites 1,15 ja alevikes 10,06% kogurahvastikust.
Erinevatel ajajärkudel on linnarahvastiku kasv toimunud erinevate allikate varal. 19. sajandi keskpaigani kasvas linnarahvastik aeglaselt. Linnade arv ei muutunud, rahvast lisandus kohalike inimeste maalt linna siirdumise tõttu. Tallinna jmt linna tööstuslik areng kiirenes pärast esimeste raudteede rajamist, sadama olemasolu oli varem soodustanud ka Pärnu ja Narva kasvu. 19. sajandi viimasel kolmandikul ja 20. sajandi esimesel ja teisel kümnendil kasvas 12-s Eesti linnas elanike arv peamiselt teistest Venemaa piirkondadest saabunute varal. Linnadesse tuli elanikke ka nende tagamaalt. Teatud osa andis positiivne iive. 1897–1922 kasvas linlaste arv võrreldavates piirides (hoolimata Esimese maailmasõja ja okupatsioonide põhjustatud inimkaotustest) kahekordseks. 1920. ja 1930. aastatel linnarahvastiku kasv jätkus, kuigi tunduvalt aeglasemalt. Tööstuse mõju oli vähenenud. Linnad täitsid vallaelanike infrastruktuuri vajadusi. Loomulik iive oli linnades negatiivne. Ka välisrände saldo ei suurendanud linnaelanike arvu. Põhiline oli uute linnade ja alevite moodustamine ja maaelanike siirdumine linnadesse. Nagu Eestis tervikuna, vähenes 1940–45 ka linnarahvastik sõjapurustuste, rahulike elanike vangistamise ja väljasaatmise, sakslaste ja rootslaste lahkumise ning eestlaste pagulusse siirdumise tõttu.
1940. aastate teisel poolel toimus linnarahvastiku kiire suurenemine positiivse loomuliku iibe, välisrände, linnapiiride laienemise ja uute linnaliste asulate (eriti alevite) moodustamise tulemusena. Alevi või linna õigused said 1930. aastate lõpul Kirde-Eestis kujunenud tööstuskeskused. 1950–80 linnastumine jätkus. Ligikaudu võrdse osa moodustasid välisränne, maalt linna asumine ja positiivne loomulik iive. 1950. aastatel jätkus uute linnade ja alevite moodustamine. Lisaks tööstuse arengule soodustas linnade kasvu ka haldusfunktsioonide täitmine (1950 loodi 39 maarajooni). Suuremad linnad laiendasid piire, kuna nende äärealadel arenes hoogsalt eramuehitus. 1980. aastail linnastumine aeglustus. Linna–maa rändesaldo muutus nullilähedaseks, maarahvastik stabiliseerus. Linnarahvastik suurenes välisrände ja positiivse loomuliku iibe tulemusena. 1990. aastail, seoses elanike arvu üldise vähenemisega, hakkas linnaelanike arv vähenema. Loomulik iive muutus linnades negatiivseks ja linnad kaotasid elanikke välisrände tagajärjel. Vähenes ka linnarahvastiku osatähtsus.
Analüüsides linna- ja maarahvastiku dünaamikat, selgub, et valdade rahvastik suurenes 19. sajandi lõpuni. Edasi täheldame pidevat vähenemist kuni 1980. aastate alguseni, siis see stabiliseerus ja hakkas kasvama (1983–93), seejärel on see taas vähenenud 1980. aasta alguse tasemeni. Linnaelanike arv kasvas pidevalt 1990. aastate alguseni, siis hakkas vähenema. Vastavalt nüüdsele haldusjaotusele elas 1989 linnades 1 090 200 ja valdades 475 400 elanikku. Linnarahvastiku osa oli vastavalt sellele 69,9% kogurahvastikust. 2000. aasta loenduse andmetel on linnarahvastiku osatähtsus 67,4% (omavalitsuslike linnade järgi). Linnarahvastiku osa kogurahvastikus oli suurim 1987, mil linnades ja alevites elas 71,5% Eesti alalisest rahvastikust.
21. sajandile on iseloomulik vaeglinnastumine, s.t linnaelanikud asuvad elama suurte linnade lähedastesse valdadesse. Tallinnaga külgnevate Viimsi, Harku ja Kiili valla, Tartuga külgnevate Luunja ja Ülenurme valla ning Pärnuga külgnevate Paikuse ja Sauga valla elanike arv on viimase kümne aastaga kasvanud just külgnevate linnade elanike arvel.
| Linna- ja maarahvastiku muutumine | ||||
| Rahvaloenduse või arvestuse aasta | Kokku linnades ja alevites | Linnades | 12 vanas linnas | Valdades (1959–89 külanõukogudes) |
| 1881 | 129 500 | 129 500 | 129 500 | 767 300 |
| 1897 | 176 200 | 176 200 | 176 200 | 796 300 |
| 1922 | 318 100 | 294 800 | 261 500 | 791 900 |
| 1934 | 349 800 | 323 000 | 291 800 | 767 500 |
| 1940 | 362 700 | 362 000 | 295 100 | 750 200 |
| 1943 | 695 000 | |||
| 1947 | 544 000 | |||
| 1951 | 490 800¹ | 443 700 | 368 000 | 528 900 |
| 1959 | 671 400 | 628 400 | 499 900 | 521 300 |
| 1970 | 876 600 | 822 600 | 663 300 | 477 700 |
| 1979 | 1 016 800 | 947 700 | 776 100 | 447 700 |
| 1989 | 1 118 800 | 1 053 800 | 853 300 | 446 800 |
| 31. III 2000 | 923 200 | 923 200 | 723 700 | 446 800 |
| Andmed on ümardatud, alates 1959. aastast on näidatud alalist rahvastikku. Alates 1970. aastast on rahvaarv tasandatud | ||||
| ¹Sillamäe alevita | ||||
| Linna- ja vallarahvastiku (aastani 1989 maarahvastik) muutumine 1922–2000 | ||||
| Aasta | Linnarahvastik | Vallarahvastik | ||
| 1934. a piirides | 1945. a järgsetes piirides | 1934. a piirides | 1945. a järgsetes piirides | |
| 1922 | 301 6001 | 297 200 | 7 892 001 | 746 900 |
| 1934 | 347 8002 | 342 400 | 7 645 002 | 719 900 |
| 349 8001 | 7 675 001 | |||
| 1959 | 675 5001 | 5 213 001 | ||
| 1970 | 881 2001 | 4 749 001 | ||
| 873 9003 | 4 777 003 | |||
| 1979 | 1 022 2001 | 4 435 001 | ||
| 1 016 8003 | 4 476 003 | |||
| 1989 | 1 118 8002 | 446 800 | ||
| 31. III 2000 | 923 2004 | 446 800 | ||
| 1 faktiline rahvastik | ||||
| 2 alaline rahvastik | ||||
| 3 tasandatud alates 1970. aastast (Rahvastikustatistika Teatmik 1994, 4) | ||||
| 4 koos vallasiseste linnadega 931 900 | ||||
Vaata ka seotud artikleid
EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); muudetud 2011
