Tagasi ETBL-i avalehele

Rahvastiku loomulik iive Eestis

Eesti rahvastiku loomulik iive (1919–2010)
Aasta Elussünnid Surmad Loomulik iive Aasta Elussünnid Surmad Loomulik iive
1919 18 456 28 800 –10 344 1965 18 909 13 520 5 389
1920 19 625 21 363 –1 738 1966 18 629 13 800 4 829
1921 22 067 17 143 4 924 1967 18 671 13 699 4 972
1922 22 255 18 401 3 854 1968 19 782 14 225 5 557
1923 22 347 16 630 5 717 1969 20 781 15 150 5 631
19241 21 441 16 918 4 523 1970 21 552 15 186 6 366
1925 20 445 16 680 3 765 1971 22 118 15 038 7 080
1926 19 977 18 047 1 930 1972 21 757 15 520 6 237
1927 19 705 19 356 349 1973 21 239 15 573 5 666
1928 20 064 17 785 2 279 1974 21 461 15 393 6 068
1929 19 110 20 178 –1 068 1975 21 360 16 572 4 788
1930 19 471 16 610 2  861 1976 21 801 17 351 4 450
1931 19 509 18 077 1432 1977 21 977 17 094  4 883
1932 19 742 16 641 3 101 1978 21 842 17 812 4 030
1933 18 208 16 472 1 736 1979 21 879 18 062 3 817
1934 17 305 15 853 1 452 1980 22 204 18 199 4 005
19352 17 891 16 864 1 027 1981 22 937 18 349 4 588
1936 18 222 17 594 628 1982 23 128 17 893 5 235
1937 18 190 16 614 1 576 1983 24 155 18 190 5 965
1938 18 453 16 496 1 957 1984 24 234 19 086 5 148
1939 18 475 17 101 1 374 1985 23 630 19 343 4 287
19403 18 407 19 024 –617 1986 24 106 17 986 6 120
19413 19 574 23 702 –4 128 1987 25 086 18 279 6 807
1942 19 242 20 276 –1 034 1988 25 060 18 551 6 509
19433 16 001 18 120 –2 119 1989 24 318 18 536 5 782
19444 15 180 24 700 –9 520 1990 22 304 19 531 2 773
1945 14 968 20 708 –5 740 1991 19 413 19 715 –302
1946 19 408 19 969 –561 1992 18 038 20 126 –2 088
1947 22 721 21 492 1 229 1993 15 253 21 286 –6 033
1948 21 777 17 549 4 228 1994 14 176 22 212 –8 036
1949 21 770 16 730 5 040 1995 13 509 20 828 –7 319
1950 20 279 15 817 4 462 1996 13 242 19 020 –5 778
1951 20 730 15 354 5 376 1997 12 577 18 572 –5 995
1952 21 111 15 817 5 294 1998 12 167 19 445 –7 278
1953 20 146 14 420 5 726 1999 12 425 18 447 –6 022
1954 20 909 13 981 6 928 2000 13 067 18 403 –5 336
1955 20 786 13 638 7 148 2001 12 632 18 516 –5 884
1956 19 660 12748 6 912 2002 13 001 18 355 –5 354
1957 19 509 13 026 6 483 2003 13 036 18 152 –5 116
1958 19 598 12 971 6 627 2004 13 992 17 685 –3 693
1959 19 938 13 130 6 808 2005 14 350 17 316 –2 966
1960 20 187 12 738 7 449 2006 14 877 17 316 –2 439
1961 20 230 13 036 7 194 2007 15 775 17 409 –1 634
1962 19 959 13 495 6 464 2008 16 028 16 675 647
1963 19 275 13 251 6 024 2009 15 763 16 081 –318
1964 19 629 12 754 6 875 2010 15 825 15 790 35
1arvestatud Eesti ja Läti piiri täpsustamist 1924. aastal (–1887 inimest)
2arvestatud 1934. a rahvaloenduse andmetega tekkinud vahet (1597 inimest)
 3mittetäielikud andmed
4I ja II kvartal

Rahvastiku koguiive koosneb loomulikust iibest, mis on sünni- ja surmajuhtude vahe, ning rändeiibest ehk rändesaldost, mis kajastab saabunute ja lahkunute arvu vahet.

Esimesi hinnanguid Eesti alal sündimuse ja suremuse kohta saab teha alates 1660. aastatest, toetudes maakoguduste meetrikaraamatutele. Registreerimisandmed on neis tihti lünklikud ja ebatäpsed ning eriti surmajuhtumid on alaregistreeritud. 17. sajandi lõpukümnenditest on säilinud meetrikaid ka linnadest. Nii oli Heldur Palli arvutuste kohaselt sündimuse üldkordaja Karuse, Vändra, Noarootsi ja Rõuge kihelkonnas sel ajajärgul 35–40‰ (sünde 1000 elaniku kohta aastas). Tallinna Oleviste, Niguliste ja Pühavaimu ning Toomkoguduse meetrika andmeil ulatus 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi algusaastatel sündimus isegi 45–48‰-ni. Ilmselt ristiti linnas ka maal sündinud lapsi. Rahvastikukriisivälistel aastatel, kui polnud ikaldust, nälga, epideemiaid ega sõjakaotusi, võis suremus ulatuda 30‰-ni.

1782. aastast on kasutada Venemaa kubermangude hingederevisjonide andmeid, mis võimaldavad täpsemini hinnata rahvastikutaastet. Sündimuse üldkordaja oli 1782–1845 kõrgeim 1796. aastal – 42‰ – ning langes selle aja lõpuks kiiresti – 29‰-ni. Kuna tol ajajärgul domineeris välisteguritest põhjustatud suremus, siis kõikus suremuse üldkordaja veelgi enam: 1789 oli see näit 48,8‰ ja 1797 langes 21,9‰-ni. Ajavahemikul 1782–1845 oli tervelt 10 aasta vältel rahvastiku loomulik iive negatiivne ja rahvaarv vähenes. Nii sündimuse kui ka suremuse üldkordajad hakkasid kiiresti vähenema 19. sajandi lõppveerandil. 1871–75 oli sündimus veel keskmiselt 33,7‰ aastas, 1876–80 – 31,6‰ ning 1881–85 – 30,3‰. 1910–14 oli sündimuse üldkordaja langenud 25,0‰-ni, 1920–24 oli kordaja 19,6‰ ning alates 1934. aastast alla 16‰. Juba 1920. aastail langes sündimus alla taastenivood.

Ka suremus langes kiiresti: 1876–80 oli see 21,2‰ ja ajavahemikul 1911–13 keskmiselt aastas 18,5‰. Seejärel langes suremuse üldkordaja 1930. aastail 14–15‰-ni. Eelkõige nakkus- ja parasitaarhaiguste ning õnnetuste tagajärjel oli laste suremus suur: 1926–27 suri igast 1000 vastsündinust esimesel eluaastal 113 ning Teise maailmasõja eelsetel aastatel (1938–39) 82.

Negatiivne loomulik iive registreeriti 1919–20 ning 1929. Ka Teise maailmasõja aastatel (s.o 1940–44 Eestis registreeritud sündide ja surmajuhtude alusel) oli rahvastiku loomulik iive negatiivne.

Sündimuse üldkordaja stabiliseerus 1950. aastate lõpul ning oli 1980. aastateni ligikaudu samal tasemel ehk 15–16‰. Suremuse üldkordaja kõikus samal ajal 11–12‰ vahemikus.

1990. aastail halvenesid need näitajad oluliselt. 1998 langes sündimuse üldkordaja 8,8‰-ni (s.o kümnendi madalaim) ning suremuse üldkordaja kasvas 14,0‰-ni. Sealt alates hakkas olukord paranema ning 2005. aastal oli sündimuse üldkordaja 10,7, suremuse üldkordaja 12,9 ja 2009. aastal vastavalt 11,8 ja 12,0. Alates 1991. aastast on loomulik iive olnud negatiivne, kuid 21. sajandi esimese kümnendi lõpuks on ta seda väga napilt (2009. aastal oli loomuliku iibe kordaja –0,24).

Uue kümnendi vahetusel on loomuliku iibe kordaja pärast Teist maailmasõda esimest korda muutunud positiivseks, olles 2010. aastal 0,03.

1958–2009 moodustas loomulik iive kokku 101 991 inimest, sh eestlaste loomulik iive vaid 1525 inimest. Pika 50-aastase ajavahemiku kohta on loomulik iive kokku olnud positiivne, kuid viimased 10 aastat on negatiivse loomuliku iibe tõttu kahandanud rahvaarvu ligi 30 000 inimese võrra (sh on vähenenud ka eestlaste arv). Üldine eestlaste arvu suurenemine on toimunud ka teistest NSV Liidu piirkondadest sisserännanud eestlaste tõttu. Segarahvusest perede lapsed võivad täisealiseks saades dokumentides muuta oma rahvust võrreldes sünnihetkel registreerituga.

Sündimus

Sündimust on sõja järel mõjutanud linnastumine, elustandardi muutumine, vanurite järjest vähesem sõltumine oma lastest jmt tegurid. 1990. aastail on sündimuse dünaamikale mõju avaldanud kiire inflatsioon ja elatustaseme langus, tööpuuduse süvenemine ning üldine majanduslik ebakindlus. Kättesaadavaks on muutunud tänapäevased pereplaneerimisvahendid. Summaarne sündimuskordaja (keskmine laste arv naistel, kui sel aastal fikseeritud sündimuse vanuskordajad jääksid muutumatuks ning suremust ei arvestataks) oli 1950. aastate lõpust 1990. aastani suhteliselt stabiilne, kõikudes 1,92–1,93 lapsest naise kohta (1960. aastate keskel) kuni 2,23 lapseni (1987–88). 1990. aastail langes summaarne sündimuskordaja väga kiiresti – kuni 1,24 lapseni (1999), mis oli üks maailma väikseimaid näite. Piirkondlikult oli summaarne sündimuskordaja kõige väiksem Ida-Virumaal (1,07) ja Tallinnas (1,08) ning suurim Jõgeva- ja Viljandimaal – 1,52 last naise kohta (1997. aasta andmed). 2005. aastal oli summaarne sündimuskordaja 1,50 ja 2009. aastal oli see kerkinud kuni 1,63-ni. Vanemate rahvuse järgi hakati elussündide arvu registreerima 1958. aastal. 1961–98 sündinutest olid 19%-l ema ja isa eri rahvusest. Eestlaste ja mitte-eestlaste sündimuse erinevusi saab täpsemalt hinnata rahvaloenduse ja selle lähiaastate andmete alusel. Välja arvatud aastad 1958 ja 1959, on eesti naistel olnud sündimus suurem kui mitte-eestlastel. Näiteks viimasel sündimuse kõrgajal 1988–89 oli eestlaste summaarne sündimuskordaja 2,42 ja mitte-eestlastel 2,08. Osaliselt on eestlaste suurem sündimus seotud sellega, et maarahvastikus domineerivad eestlased ning maal on sündimus suurem. Kiiresti on muutunud elussündinute jaotus sünnijärjekorra järgi. 1940. aastate teisel poolel (täpsemini 1947–50) olid 44% elussündidest esmassünnid, 25% teisesed sünnid ning 31% kolmandased jne sünnid, 1980. aastate esimesel poolel oli aga esmassündide osatähtsus tõusnud 46%-ni ja teiseste sündide oma 38%-ni, kuid kolmandana ja järgnevana sündinute osakaal langenud 16%-ni. 1999. aastal moodustasid esmassünnid juba 49,4% kõikidest sündidest, teisesed sünnid 32,4% ning kolmandased ja järgnevad sünnid üle 18% elussündide üldarvust. 21 sajandil on esmassündinute osakaal jällegi langenud: 2005. aastal moodustasid nad 48%, 2009. aastal 46% elussündinute koguarvust. 2009. aastat iseloomustab aga suurenenud teiseste sündide (35%) ning kolmandate ja järgnevate sündide osatähtsus (19% elussündinuist). Kuni 1990. aastate esimese pooleni vähenes kiiresti ema esiklapse sünnitamise aegne keskmine vanus. 1970 oli see 24,1 eluaastat ning 1991–93 22,7 eluaastat. Seejärel on ema esiklapse sünni aegne keskmine vanus hakanud kasvama, 1996. aastal oli see 23,2, 1999. aastal 23,8, 2005. aastal 25,2 eluaastat ning 2009. aastal ületas juba 26. eluaasta piiri.

Vallaslaste osatähtsus sündinute üldarvus hakkas suurenema 19. sajandi teisel poolel. Maal oli vallaslapsi 4–5% vastsündinutest, linnades 7–8%. Sõjaeelses Eestis oli vallaslapsi 1923. aastal 7,4% ja 1938. aastal 8,4%. Sõjajärgsetel aastatel (1946–50) kasvas väljaspool abielu sündinute osakaal kiiresti ning moodustas 22% sündinute üldarvust. 1960. aastate algul vähenes see näit 13–14%-ni. Seejärel on vallaslaste ja vabaabielust sündinute osatähtsus kiiresti suurenenud. 1999. aastal sündis abielust vaid 45,9% kõigist vastsündinutest, 2005. aastal 41,5% ja 2009. aastal 40,8%. Eesti rahvusest emadest on lapse sünnil registreeritud abielus vaid kolmandik (33,8%). Sõjajärgsetel aastatel on iga 1000 sünni kohta olnud 17 kaksikutesünnitust ning iga 1000 kaksikutesünni kohta omakorda 9 kolmikutesünnitust. Kokku on 1946–2009 Eestis registreeritud 13 823 kaksikute ja 141 kolmikute sündi. 1999 oli 10 000 sünnituse kohta 109,7 mitmikesünnitust, 2005. aastal 131,9 ja 2009. aastal 172,1. Eestis on üks peamisi pereplaneerimisvahendeid olnud abort. 1950. aastate algul tehti 100 sünnituse kohta keskmiselt 40 aborti, 1960. aastate esimesel poolel aga iga sünnituse kohta 2 aborti (koos iseeneslike abortidega). 1990. aastail said tänapäevased pereplaneerimisvahendid kättesaadavaks ning abortide üldarv vähenes kiiresti. Sellele vaatamata tehti 1990. aastate teisel poolel aastas 100 sünnituse kohta keskmiselt 150 aborti ehk iga 1000 (15–49-aastase) naise kohta ligi 50 aborti. Edaspidi on abortide arv üha vähenenud ja 2009. aastal tehti 1000 viljakas eas naise kohta 22,7 aborti.

Sündimus Eestis
Aasta Sündinute arv aastas Sündimuskordaja
1950 20 279 18,4
1959 19 938 16,6
1970 21 552 15,9
1975 21 360 14,9
1980 22 204 15,1
1985 23 630 15,6
1989 24 292 15,5
1990 22 308 14,2
1991 19 320 12,3
1992 18 006 11,7
1993 15 170 10
1994 14 178 9,5
1995 13 509 9,4
2000 13 067 9,5 
2005 14 350 10,7
2010 15 825  11,8
Summaarne sündimuskordaja ja ema keskmine vanus lapse sünnihetkel (1970–2010)
Aasta Summaarne sündimuskordaja1 Ema keskmine vanus
    lapse sünnihetkel 1. lapse sünnihetkel
1970 2,16 26,72 24,12
1975 2,04 26,23 23,59
1980 2,02 25,68 23,16
1985 2,12 25,84 23,22
1990 2,05 25,56 22,73
1995 1,38 25,54 22,98
2000 1,39 26,96 24,01
2001 1,34 27,15 24,22
2002 1,37 27,53 24,63
2003 1,37 27,68 24,78
2004 1,47 27,88 24,97
2005 1,50 28,19 25,20
2006 1,55 28,37 25,36
2007 1,64 28,53 25,42
2008 1,66 28,80 25,77
2009 1,63 29,05 26,05
2010 1,64 29,34 26,30
1keskmine elussündinud laste arv naise kohta tema elu jooksul

   

Suremus

Välispõhjustest johtunud surmad 1970–99

Suremus Eestis
Aasta Surmajuhtude arv aastas Keskmiselt 1000 inimese kohta
1950 15 817 14,4
1959 13 130 10,5
1970 15 186 11,1
1975 16 572 11,6
1980 18 199 12,4
1985 19 343 12,7
1989 18 530 11,8
1990 19 530 12,4
1991 19 705 12,6
1992 20 105 13,1
1993 21 267 14,2
1994 22 150 14,8
1995 20 872 14,1
2000 18 403 13,4
2005 17 316 12,9
2010 15 790 11,8

Kuigi rahvastiku suremuses on Teise maailmasõja järel olnud domineerivaks põhjuseks endogeenne (pärilike tegurite, vananemise jms seonduv) suremus ning oluliselt on õnnestunud vähendada välisteguritest põhjustatud suremust (v.a õnnetusjuhtumid), on suremusseisak olnud pikaajaline. Suremuse üldsuunda peegeldab kõige paremini keskmine eluiga. Aastaiks 1964–65 pikenes meeste keskmine eluiga 66,2 eluaastani, seejärel hakkas aga lühenema. Aastaiks 1979–80 oli meeste keskmine eluiga vähenenud 64,2 eluaastani. Erandiks oli 1980. aastate teine pool, millal meeste eluiga veidi pikenes, see seostub osalt alkoholi tarbimise piiramise poliitikaga, mille tõttu vähenes välispõhjustest johtuv suremus. Meeste eluea järjekordne madalseis oli 1990. aastate alguses (1994. aastal 60,5 eluaastat), 2005. aastal oli aga eluiga pikenenud 67,3-ni ning 2009. aastal juba 69,8-ni. Kuigi ka naiste keskmine eluiga on veidi pikenenud (1964–65 oli see 74,5 eluaastat, 1986–87 75,1 eluaastat, 1999. aastal 76,1 eluaastat ja 2009. aastal juba 80,1 eluaastat), jääb seegi näit siiski maha arenenud riikide naiste keskmisest elueast. Eesti meeste ja naiste keskmine eluea vahe on viimastel kümnenditel olnud üks maailma suurimaid. Sagedasimate surmapõhjuste hulgas domineerivad vereringeelundite haigused, mis on viimastel kümnenditel põhjustanud üle poole surmajuhtudest. Surmapõhjuste seas on 2. kohal kasvajad. Väga suur on suremus õnnetusjuhtumite, mürgistuste ja traumade tagajärjel. 1990–94 kasvas standarditud suremuskordaja neil põhjustel 1,6 korda. 1994. aastal suri alkoholimürgistusse 6 korda rohkem inimesi kui 1970. aastal. Eestis on ajalooliselt olnud väga suur suitsiidide arv. 1990. aastail kasvas kiiresti ka tapmiste arv. 1970. aastal registreeriti Eestis iga 100 000 inimese kohta 32 enesetappu ja 4 tapmist, 1994 41 enesetappu ja 28 tapmist, 1999. aastal 31 enesetappu ja 15 tapmist, 2005. aastal 20 enesetappu ja 9 tapmist ning 2009 aastal 20 enesetappu ja 6 tapmist. Mehed surevad välispõhjuste tõttu üle 3 korra sagedamini kui naised. Kuni 45-aastaste meeste hulgas on välistegurid peamine surmapõhjus. 1990. aastate teisel poolel hakkasid suremusnäitajad mõnevõrra langema, eeskätt vägivaldsete surmade vähenemise tõttu.

Imikusuremust kasutatakse ühiskonna sotsiaalse ja majandusliku arengu ning tervishoiusüsteemi hindamise olulise näitajana. Teise maailmasõja järel on imikusuremus kiiresti vähenenud. Veel 1946–50 suri igal aastal 1000 vastsündinud lapsest 107. 1951–55 suri keskmiselt aastas tuhandest 66 last ning alates 1960. aastaist vähem kui 30. Laste suremus jäi kogu Nõukogude ajal suhteliselt suureks, olles väikseim 1988, kui suri 12,5 last 1000 elussündinu kohta. 1990. aastail hakkas laste suremus järjekindlalt vähenema, osaliselt on see seotud sündimuse järsu langusega. 1998 oli imikusuremus esimest korda alla 10 juhtumi 1000 elussündinu kohta (1998. aastal 9,3, 1999. aastal 9,5). 21. sajandil on see näitaja veelgi järjest vähenenud (2005. aastal suri 5,4 ja 2009. aastal 3,6 vastsündinut 1000 vastsündinud lapse kohta). See näitaja on langenud maailma enim arenenud riikide sama näitaja tasemele. Tuleb arvestada, et 1992 hakati Eestis kasutama Maailma Tervishoiuorganisatsiooni sünnidefinitsiooni, mille kohaselt registreeritakse elussündidena ka kõik alakaalulised (500–999 g) ja 1. elunädalal surnud imikud (varem alates 1000 g sünnikaalust) ja võetakse arvesse ka muul põhjusel 1. elunädalal surnud. Definitsiooni muutus suurendas imikusuremuskordajat. Teise maailmasõja järel põhjustas Eesti rahvaarvu iivet põhiliselt sisseränne. Rahvastiku loomulik iive oli 1945–98 kokku vaid 194 200 inimest, enamik neist olid mitte-eestlastest immigrantide järglased. Rahvastiku ebasoodsast vanusestruktuurist tulenevalt on eestlaste osatähtsus rahvastiku loomulikus iibes olnud väike. Sündimust ja suremust saab rahvuseti jälgida alates 1958. aastast. Väikese osa sündide ja surmajuhtumite puhul ei ole rahvuse kohta andmeid. Elussündinute rahvus on registreeritud ema rahvuse järgi.

EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); Eesti A ja O, 2006; muudetud 2011