Tagasi ETBL-i avalehele

Väike-Aasia

Väike-Aasia, Anatoolia (trg Anadolu, lad, ingl Asia Minor), ajaloos Aasia sisemaad ja Vahemere maid ühendav ala, oli vanaajast alates tähtis tsivilisatsioonikolle. Seal asus hetiitide riik, seejärel oli Väike-Aasia Kreeka ja Bütsantsi kultuuri mõjuala. 12. sajandil tungisid Väike-Aasiasse Seldžukid. 13.–14. sajandil maa türgistati, 1920. aastatel sürjutati viimased kreeklased.

Geograafia

Aasia läänepoolseim, poolsaareline osa, paikneb Musta mere ja Vahemere vahel, Euroopast eraldavad teda Egeuse meri, Dardanellid, Marmara meri ja Bosporuse väin; u 506 000 km2, pikkus üle 1000 km, laius 400–600 km. Põhja- ja lõunarannik valdavalt sirge, läänerannik tugevasti liigestunud. Põhiosa poolsaarest hõlmab valdavalt 800–1500 m kõrgune Väike-Aasia mägismaa, mille keskosas on Anatoolia kiltmaa ning mida põhjast äärestavad Pontose ja lõunast Tauruse mäed. Madalikke on ainult kitsal rannikuribal, seal valitseb vahemereline kliima. Siseosas on võrdlemisi karm kontinentaalne lähistroopiline kliima, sajab ainult 200–500 mm/a. Ääremäestike merepoolseil nõlvul sajab 1000–3000 mm/a. Veerohkeid, laevatatavaid jõgesid ei ole, palju on väljavooluta järvi, sh soolajärvi. Siseosas valdavad poolkõrb ja mägistepp, Pontose mäestiku põhjanõlvu katab tihe laialehine ja okasmets, Tauruse lõunanõlvu igihaljas lähistroopiline mets, kõrgemal on okasmets ja mäginiit.

Ajalugu

Väike-Aasiast on leide alates vanemast paleoliitikumist. Mesoliitikumis levis sinna Natufi kultuur. Neoliitikumis (alates VII aastatuhandest eKr) tekkis maaviljelejate ja koduloomapidajate suuri tiheda hoonestusega asulaid (Çatal Hüyük),VI aastatuhandel eKr võeti kasutusele maalitud keraamika, õpiti tundma vaske. Väike-Aasiast on esiajal saanud mõjutusi Balkan ja sealtkaudu muu Euroopa. Eneoliitikumis ja pronksiajal hakati rajama kindlustatud asulaid, neid on uuritud eriti lääneosas (Trooja). Kõrge taseme saavutas metallurgia. Vanimaist asukaist on määratletud vähesed (hatid), nende keelelist kuuluvust ei teata. III aastatuhande lõpus või II aastatuhande alguses eKr rändasid Väike-Aasiasse indoeuroopa hõimud. II aastatuhandel eKr elasid Väike-Aastas kaarialased, hetiidid, lüüdialased, lüükialased, kiliikialased jmt rahvad; hetiitide Uus riik (1400—1200 eKr) hõlmas enamikku Väike-Aasiat. U 1200 eKr tungisid Väike-Aasiasse läänest nn mererahvad (früügialased jmt hõimud). II aastatuhande lõpus ja I aastatuhande alguses eKr koloniseerisid tema lääneranniku kreeklased; nende asutatud linnriikides (Mileetoses, Ephesoses, Halikarnassoses) õitses kreeka kultuur. 9.–7. sajandil eKr domineeris Väike-Aasia loodeosas Früügia, 7.–6. sajandi eKr lääneosas Lüüdia. 7. sajandil eKr tungisid Väike-Aasiasse kimmerlased ja bitüünid. 6. sajandi keskpaiku eKr liideti Väike-Aasia Ahhemeniidide riigiga; 334–333 eKr vallutas ala Aleksander Suur. Pärast tema surma kuulus Väike-Aasia idaosa 2. sajandini eKr Süüria Seleukiididele, ülejäänud osas tekkis mitu hellenistlikku riiki: Pontos, Pergamon, Bitüünia, Kapadookia. 3. sajandil eKr tungisid Väike-Aasiasse keldi hõimud (galaadid). 2. sajandi II poolest eKr 1. sajandi II pooleni pKr langesid sealsed riigid järk-järgult Rooma võimu alla ja nad muudeti Rooma provintsideks. Aastast 395 oli Väike-Aasia Bütsantsi tähtsaimaid osi, 7. sajandil ründasid ala Iraan ja araablased. 11. sajandi II poolel allutasid ala kesk- ja idaosa Seldžukid, 14.–15. sajandil türklased; sellest ajast alates on Väike-Aasia olnud Türgi riigi tuumik.

Väike-Aasia muistsed maakonnad

Bitüünia, FrüügiaGalaatia, Kaaria, Kapadookia, Kiliikia, Kommagene, Lukaoonia, Lüüdia, Lüükia, MüüsiaPamfüülia, Pisiidia, PontosTraakia, Väike-Armeenia

EE 10, 1998