Õhuvaade Trooja varemeile

Trooja, Iliоn, eneoliitikumi ja pronksiaja asulakoht (u 3000–1100 eKr) Väike-Aasia loodeosas Skamanderi jõe orus Hissarliki künkal, saanud tuntuks Homerose eeposte kaudu. 

Trooja asukoha avastas Heinrich Schliemann, kes kaevas seal 1871–73, 1878–79, 1882 ja 1890. Hiljem on kaevanud Wilhelm Dörpfeld (1893–94) ja Сarl Blegen (1932–38).

Trooja kultuurkihid (I–VII, alajaotustega) vastavad asula ajaloo peamistele järkudele. Varasema aja kultuurkihtidest on väljapaistvaim II kiht (umbes 2500–2200 eKr); sellest on leitud 4 m paksuse müüri, lossi ja elamute jäänuseid ning väärismetallist aardeleide (sh Priamose aare). Alates umbes aastast 1800 eKr on Troojasse asunud arvatavasti kreeklased. Asulat on kindlustatud tahutud kividest müüriga, millel olid massiivsed tornid ja 5 väravat. Pärast maavärinat (umbes 1300 eKr) taastati asula endise põhiplaani järgi (VII a kiht). Umbes 1260 eKr purustati asula uuesti, arvatavasti seoses Trooja sõjaga; umbes 1100 eKr hävis see lõplikult. Umbes 700 eKr rajati samasse kohta linn Uus-Ilion (VIII–IX kiht).

EE 9, 1996