pronksiaeg, esiaja keskmine põhijärk, mil tähtsaim tööriistamaterjal oli pronks. Algas Lähis-Idas, Indias ja Vahemeremail III aastatuhande II poolel, suures osas Euroopas ja Kesk-Aasias II aastatuhande I poolel ning Põhja-Euroopas umbes II aastatuhande keskel eKr. Paljudes piirkondades õpiti pronksi kasutama veel hiljem, enamikus Aafrikas ja Ameerikas ning kogu Austraalias pronksiaega ei olnudki.

Pronksiajal jätkus maaviljeluse areng ja levimine; koos sellega muutus asustus paiksemaks ja rajati kindlustatud asulaid. Tekkis suuri metallitootmiskeskusi, kust metall nii esemete kui ka toorainena sai tuntuks laialdastel aladel. Arenes kaubitsemine. Võeti kasutusele uusi tööriistu (putkkirves), relvi (mõõk) ja ehteid (sõlg). Rohkenes matmine kääbaskalmistuisse, nooremal pronksiajal surnute põletamine. Stepialadel hakkas hilisel pronksiajal sugenema rändkarjakasvatus. Arenenuimais piirkondades (Egiptuses, Mesopotaamias, Indias, Hiinas, Väike-Aasias, Egeuse kultuuri alal) oli juba tekkinud või tekkimas riik. Pronksiaeg lõppes raua kasutusele tulekuga põhiliselt I aastatuhandel eKr. Eestis kestis pronksiaeg umbes II aastatuhande keskpaigast I aastatuhande keskpaigani eKr.

Vaata ka seotud artiklit

• eneoliitikum

EE 7, 1994