Tallinna Lübecki õiguse koodeks (1248)

Feodalismiajastul diferentseerusid asulad linnadeks ja küladeks ning tekkisid nendevahelised süsteemsed sidemed. 12. sajandi lõpuks – 13. sajandi alguseks olid linnalise ilme omandanud Tallinn, Tartu ja Viljandi ning tõenäoliselt mõni teinegi asula. Vormiliselt on linnaõigustega asulate kujunemine seotud Saksa ja Taani vallutajate sissetungiga. Vallutatud aladel hävitasid sissetungijad enamiku varafeodaalseid linnaalgetega asulaid, sest need olid põliselanike peamisteks vastupanukolleteks, ja ehitasid mõnel pool varemetele enda jaoks uued, hästi kindlustatud linnused ja lossid, mille kaitse all hakkasid taas arenema asulad. Suurimad neist said 13. sajandil linnaõigused. Kõigil keskaja Eesti linnadel olid võimsad arhitektuurilise dominandi tähtsusega linnused. Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Viljandi ja Haapsalu olid ümbritsetud ka tugeva kaitsevööndiga, mis koosnes müüridest, tornidest, vallidest ja kraavidest, Paidel ja Rakverel sellist kaitsevööndit polnud. Linnade ümber tekkisid varakult oma sotsiaalse sisu ja arhitektuurilise ilme poolest erinevad eeslinnad. Need olid alamkihtide elupaigaks, kuid siin-seal leidus ka esinduslikke linnakodanike väljasõidukohti, parke ja suvemõisu. Linnarahvastik kasvas jõudsalt. 1372 võis Tallinnas elada umbes 4000 inimest ja ta oli 14. sajandil üks Baltimaade suurimaid linnu. Oma suuruselt ja arengutasemelt ei jäänud Tallinnast oluliselt maha Tartu. Teised tollased Eesti linnad olid väiksemad – mõnisada kuni paar tuhat elanikku.

16. sajandil ilmnesid Eesti linnaehituses uued, renessanss-stiili jooned. Tervikuna oli 16. sajandil linnadele raske aeg. Laastavas Vene- Liivimaa sõjas said mitmed linnad tugevasti kannatada. Pika aja jooksul ei tekkinud uusi linnu. Sajandi II poolel said linnaõigused Kuressaare (1563) ja Valga (1584). Uus sõdade laine tabas Eestit 17. sajandil, millal kogu Eesti läks Rootsi võimu alla. Nälja ja taudide tagajärjel vähenes Eesti rahvastik 2/3 võrra. Tunduvalt vähenes linnarahvastik, mitmed linnad (Viljandi, Rakvere, Haapsalu, Paide) kaotasid linnaõigused ja muutusid mõisnike omandiks.

18. sajandi algul liideti Balti ala Vene keisririigiga, see põhjustas majanduslikke ja poliitilisi muudatusi, mis tekitasid põhjapanevaid nihkeid asulastiku arengus. Eestis algas suhteliselt rahuliku arengu ajajärk. Hakkasid arenema manufaktuurid ja põllumajandus, eriti loomakasvatus. Linnaõigused said Paldiski (1783) ja Võru (1784), sellega lõppes nn vanade linnade rühma moodustumine. 1782 oli Eesti alal rahvastiku hinnanguline arv 417 000, sh linnades 23 000. Sellele järgnenud 90 aasta jooksul linnarahvastik peaaegu kolmekordistus, ulatudes 1862/63 64 100-ni. 1897 oli rahva arv suurenenud 958 000-ni, 12 vanas linnas elas kokku 180 900 inimest, neist 32,5% Tallinnas, 22,8% Tartus ja 15,8% Narvas. Kapitalistliku formatsiooni kujunedes algas vanade linnade ümbersünd. 19. sajandi keskel muutusid senised kaubandus- ja käsitöölinnad ühtlasi tööstuskeskusteks, raudteesõlmedeks, kuurortideks ja koolilinnadeks, kusjuures eri linnades avaldusid funktsioonid erineval määral. 1920.–30. aastaiks oli Tallinn saanud Eesti ainsaks suureks kaubandus- ja tööstuslinnaks, ühtlasi riigi tähtsaimaks liiklussõlmeks ning rahandus- ja halduskeskuseks. Enne Esimest maailmasõda tekkinud sõjatööstus laostus sõja järel kiiresti. Kuid rasketööstuse languse halvavat mõju suutis teatud määral hüvitada linna muutumine pealinnaks, millega kaasnes tema administratiivse mõjupiirkonna tunduv laienemine.

Kõige varem asus vanadest linnadest industrialiseerimise teele Narva. Ühtlasi oli Narva vanadest linnadest ainus, kus tööstus omandas ülekaaluka seisundi, muude funktsioonide (kaubanduse, transpordi) osatähtsus oli seal suhteliselt väiksem kui mujal. Narva eraldumist teistest vanadest linnadest aitas suurendada asjaolu, et ta ei olnud maakonna keskus. Ülejäänud linnu (v.a Paldiski) võis iseloomustada kui maakonnalinnu – kohalikke haldus- ja majanduskeskusi. Muidugi oli maakonnalinnadel ka omapärasusi (Tartus ülikool, Haapsalus ja Kuressaares kuurordid, Pärnus sadam ja kuurort, Valgas raudteesõlm).

Vaata ka artikleid

• Eesti alevid ja linnad pärast 1917. aastat
• Eesti asustus
• Eesti keskaeg (1227–1558)
• Eesti Rootsi, Poola ja Taani võimu all
• Vene võim Eestis 18. sajandil

EE 11, 2002 (A. Saar); muudetud 2012