renessanss
Renessansskunsti näiteid
renessanss ( pr renaissance ’taassünd’), uuestisünniajastu, ühiskonna ja kultuuriline liikumine enamikus Lääne- ja Kesk-Euroopa riikides 14.–16. sajandil. Renessanss on üleminek keskajast uusaega. Renessanss väärtustas naasmist antiikkultuuri juurde (sellest it termin rinascimento 'taassünd', mille võttis 1550 esimesena tarvitusele arvat. Giorgio Vasari), ilmalikkust ja humanismi, samuti rahvusriikide tekkimist. Renessansiajastut iseloomustavad ka avastused ja leiutised, rahvustunde ärkamine, rahvusriikide tekkimine ja suured usulis-poliitilised liikumised (reformatsioon, vastureformatsioon). Tinglikult on renessansiks nimetatud samalaadseid Euroopa (Karolingide renessanss, Provence'i kultuur 11.–13. sajandil) ja Idamaade varasema kultuuriloo nähtusi.
Euroopa renessanss algas Põhja- ja Kesk-Itaalia linnriikides 14. sajandil, levis 15. sajandil naabermaadele ning leidis eriti soodsa pinna Hispaanias, Portugalis, Madalmail ja Prantsusmaal. Kunstis huvituti antiigist, rõhutati kompositsiooni ja perspektiivi, hakati kujutama loodust ja alasti inimkeha. Arhitektuuris olid eeskujuks antiiksed proportsioonid, konstruktsioonid ja kaunistused, rõhk asetati ilmalikele ehitistele (arhitekt Michelangelo, L. B. Alberti, Filippo Brunelleschi (1377–1446); skulptorid Donatello, Michelangelo, G. Pilon; maalikunstnikud Leonardo da Vinci, Michelangelo, Raffael, Tizian, Giorgione, J. van Eyck, P. Brueghel vanem, A. Dürer, L. Cranach vanem). Muusikas tõusid esile heliloojad Guillaume Dufay (umbes 1400 – 1474), J. Desprez, Palestrina, O. di Lasso, Andrea Gabrieli (u 1510 – 1586) ja G. Gabrieli. Saksamaal põimus renessanss suurte ühiskondlike võitlustega (reformatsioon, Saksa talupoegade sõda); sellisena levis ta sealt Põhjamaadele. Prantsuse renessanss hääbus 16. sajandi II poolel ususõdadesse. Inglise renessanss saavutas suurima õitsengu kirjanduses. 16. sajandil sugenes renessanssikultuur Poolas ja Ungaris, kuigi seda pärssis võitlus Türgiga. Renessanssi mõju on mõnel määral täheldatud ka Venemaal (seda on vahendanud peamiselt sisserännanud renessanssimeistrid). 16. sajandi Itaalia ja 17. sajandi Hispaania renessansikunst, mida mõjutas vastureformatsioon, arenes barokiks, Prantsusmaal jätkus mõningate renessansisuundade areng klassitsismina. Renessansiideede peamised arendajad olid 18. sajandi valgustajad.
Vaata ka seotud artikleid
Kirjandus
- J. Huizinga. Keskaja sügis. Uurimus 14.–15. sajandi elu- ja mõttevormidest Prantsusmaal ja Madalmaades. Tallinn, 2007
- J. Burckhardt. Itaalia renessansikultuurile. Tallinn, 2003
EE 8, 1995; muudetud 2014
