uusaeg, eelkõige Euroopa ajaloo periodiseerimises üldajaloo periood, mis järgneb keskajale ja eelneb uusimale ajale ehk lähiajaloole. Uusaja mõiste võtsid kasutusele itaalia humanistid 15.–16. sajandil kaasaja eristamiseks. Uusaja alguseks on loetud Konstantinoopoli langemist (1453), Ameerika avastamist (1492), luterliku reformatsiooni (1517) või Suure Prantsuse revolutsiooni algust (1789), marksistlikus historiograafias Inglise revolutsiooni algust (1640). Eesti ajalooteadus peab keskaja ja uusaja piiriks 17. sajandi algust ning nimetab perioodi 1492–1600 varauusajaks. Uusaja lõpuks loetakseI maailmasõja lõppu (1918). Uusaega iseloomustavad kapitalismi areng Euroopas ja Ameerikas, revolutsioonid, valgustus, rahvuslik liikumine ning parlamentarismi, demokraatia ja sotsialistliku mõtte areng.

EE 10, 1998