üldajalugu, ka maailma ajalugu, maailma kõigi maade ja rahvaste ajalooga tegelev ajalooteaduse osa, ka õppeaine. Kronoloogilisuse põhimõttel jaotatakse üldajalugu esiajalooks, keskaja, uusaja ning uusima aja ehk lähiajalooks; üleminekuperioodidena eristatakse sageli hiliskeskaega ja varauusaega. Üldajaloo küsimusi uurivad ajalooteaduse harud (arheoloogia, etnoloogia ja kunstiajalugu) ning ajaloo abiteadused. Temaatika järgi eristatakse poliitilist, majandus- ja kultuuriajalugu, kitsamalt ka rahvusvaheliste suhete, diplomaatia, kiriku, teaduse, talurahva jms ajalugu. Et maailma eri osade ajaloolises arengus on suuri erinevusi ja teadlased spetsialiseerunud, jagatakse üldajalugu mandrite (Euroopa, Lõuna-Ameerika jt) või tsivilisatsioonide (antiik jmt) ajalooks.

Üldajaloo rajajaks peetakse Polybiost (historiograafia). Mitmeköitelisi üldajalookäsitlusi hakati Euroopas avaldama 18. sajandil, 18.–19. sajandi tuntuimad autorid on August Ludwig von Schlözer (1735–1809), Leopold von Ranke, Ernest Lavisse ja Alfred Rambaud (1842–1905). Nüüdisaja üldajalookirjutust on eriti mõjutanud Henri Pirenne ja Arnold Toynbee, autoriteetsed on Cambridge'i ja Oxfordi ülikooli avaldatud sarjad, milles käsitletakse üldajalugu perioodide kaupa. Eestis on seni ainus üldajalookäsitlus Nikolai Kanni toimetatud „Üldine ajalugu” (1930–33).

EE 10, 1998