keskaeg, üldajaloo periood, mis järgneb vana- ja eelneb uusajale; mõistet rakendatakse eelkõige Euroopa ajaloo käsitlustes. F. Biondo (1388–1463) jt Itaalia 15. ja 16. sajandi humanistid nimetasid keskajaks antiikaja ja kaasaja vahelist aega, termin juurdus ajalookirjanduses alates saksa ajaloolase C. Cellariuse (Kelleri) (1637–1707) teose „Historia nova...” ilmumisest (1696). Keskaja alguseks loetakse Rooma riigi jagunemist (395) või Lääne-Rooma riigi langemist (476), keskaja lõpuks harilikult Ameerika avastamist (1492), mõnikord ka Konstantinoopoli langemist (1453) või reformatsiooni algust Saksamaal (1517). Keskaeg jaguneb varakeskajaks (5. sajand – 11. sajandi keskpaik), kõrg- ehk klassikaliseks keskajaks (11. sajandi keskpaik – 15. sajand) ja hiliskeskajaks (16.–17. sajand). Eesti keskajaks loetakse ajavahemikku 13. sajandist Vene-Liivimaa sõjani (aastani 1558).

VE, 2006